Eesti on väike, seda ma tean juba ammu. Seepärast tean ma ka juba ammu, et igal pool ei ole vaja suud lahti teha, sest ikka võib juhtuda, et keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb seda, kellest räägitakse. Niimoodi eile juhtuski. Sattusin kokku oma väga suure suuga sõbrannaga, kes hakkas rääkima ühest oma sõbra naisest. Et ta on mõttetu. Väga halb inimene. Elab mehega koos vaid hea elu pärast. Nutab ja halab, et mees teda maha ei jätaks. Ja hoiab mehest kümne küünega kinni. Ma ei hakanud talle ütlema, et see "sõbra naine" kellest ta räägib on minu teine sõbranna. Ja palju lähedasem. Tunnen teda läbi ja läbi. Tegelikult mul on hetkel kahju, et ma öelnud, mida ma sellistest juttudest arvan, aga ma ei tea isegi, miks ma otsustasin vait olla ja kuulata. See "sõbra naine" on arvatavasti maailma üks kõige suurema südamega naisi, keda ma tean. Kui kelleski pole kübekestki kurjust, siis on see just tema. Tõsi, ta on küll natuke naiivne ja ehk isegi eluvõõras, kuid see tuleb talle andeks anda vanuse tõttu, 22-aastane ei pea ega saagi veel kõike teada. ISEGI mina ei tea veel kõike:DDD Peale selle on ta mehe juurest mitu korda tahtnud ära minna, sest mees kaldub hasartmängusõltuvuse poole, aga ta kardab, et kui mehe maha jätaks, mängib see kõik oma elu maha ja laseb end lihtsalt "sõpradel" ära kasutada. Ja mis kuradi "hea elu pärast" hoiab mehest kinni? Mis on HEA ELU? Kas auto? maja? Ja miks arvatakse, et ilma meheta oleks tal halb elu. Okei, sellel tüdrukul ei ole oma maja ega korterit, autot (vist) ka. Aga rõhutan uuesti - ta on 22-aastane ja keskendub õpingutele. Miks tal peakski "kogu varandus" juba olemas olema? Tal on elu veel ees. Ja ma vihastan tõeliselt, kui heatahtlikud klatšimoorid peavad silmas, et "hea elu" lõppeks ära, kui ta näiteks vanemate juurde koliks. Nii palju kui mina tema perekonda tean, on see üks soojemaid, kokkuhoidvamaid ja armastamavaid perekondi (peale minu enda oma of koors). Võib-olla ei ole neil tõesti võimalusi, et osta Gucci saapaid ja Max Mara viimase kollektsiooni talvemantlit, kuid hooliv pere on sellest ka tuhat korda tähtsam.
Mind pani imestama ja üllatama, et inimesed viitsivad oma aega raisata selliste juttude rääkimisele. Kust selline õelus? Ja miks see 22-aastane on selle ära teeninud? Millega? Sest ta on kena ja armas ja meeldiv? Peale selle tuli mulle meelde, et minu suure suuga sõbranna on "sõbra naisega" ka suhelnud (Eesti on ju nii väike) ja lausa parimat sõbrannat mänginud. Andnud soovitusi, kuidas mehega olla ja käituda ("mitte mingil juhul maha jätta!", mis teises seltskonnas muutus "issake, miks see naine ometi sellest mehest nii kinni hoiab"-ks) ning ninnu-nännutanud (stiilis "sa oled nii soe inimene", mis muutus teises seltskonnas "issake, kui loll ta on"-ks!). Järgmine kord, kui mu suure suuga sõbranna veel peaks sama juttu kordama, mida ma eile kuulsin, ma enam vait ei ole. Mis kindlasti tähendab, et jään ühest sõbrannast ilma, sest "teisele poolele asumine" võrdub tema silmis kindlasti reetmisega. Aga ega ta nüüd nii sõbranna polegi, pigem tuttav:)
Lisaks sellele oli mul paar päeva tagasi "õnn" kohtuda kahe inimesega, kes on lausa õnnelikud, et on töötud. Või siis ei, valetan. Nad on vihased,haavunud ja solvunud, et on töötud, aga ei tee ka midagi selleks, et olukord lahendada. Nad istuvad ja ootavad, et keegi neile Direktori või vähemalt Tähtsa Inimese ametikohta pakuks. Ma olen nõus, et 3000kroonise palgaga tööd ei oe vaja vastu võtta, kui see asub teises linna otsas ja vaid transpordile kulub 2000 krooni jne jne. Aga...kui sul sissetulekut
üldse ei ole, siis ma väga valiv ei oleks. Üks neist loobus pakutavast tööst, sest ta ei olnud päris kindel, kas see ikka on see, mida ta tahaks teha ja kunagi 100 aastat tagasi on ta ju siiski firma juht, direktor olnud. Kuidas ta saaks siis nüüd autojuhiks hakata? Pakutav palk oli ju ka väike - umbes 8000 krooni:( Selle asemel võtab ta Töötukassast vastu 1000 krooni töötu abiraha ja viriseb kodus edasi. Et tööd ei ole, riik on puhta p...s ja temasuguste peale ei mõtle keegi. Ja ta veel julgeb viriseda! Sellistele logarditele tuleks peksa anda!
Teine töötu, kellega ma vestlema sattusin, ütles, et tema ei kavatse tööd vastu võtta ega isegi otsida, sest tal on Töötukassast veel kolm kuud "suht head" raha saada, et miks ta peaks selle raha kellelegi teisele jätma. News flash, idioot - kas sa arvad, et kui kolme kuu pärast "suht okei" raha otsa saab, koputab uus ja sobiv töökoht kohe uksele? Mis sa siis tegema hakkad? Ka halama, et küll on paha elu ja toetus töötutele on ka vaid 1000 krooni? Ta oleks küll ühe töö äärepealt vastu võtnud, aga seal pakuti ametlikku palka, aga tema oleks ikka tahtnud nii, et saaks palka ja töötu abiraha ka, sest "kõik ju teevad niimoodi". Võib-olla teevadki, aga ole nii armas ja ära räägi sellistest asjadest uhkusetunne südames. Kui sul õnnestub leida selline töö, et saad "kahte lehma korraga lüpsta" siis palju õnne, väga tubli, suurepärane, aga ära räägi sellest nagu see oleks Nobeli preemiat väärt idee.
Huvitav, kas te selle peale ka mõelnud olete, KUST raha Töötukassase tuleb?
Ohhh, ühe nädala kohta olen ma kohtunud liiga palju rumalate inimestega!
