Monday, May 16, 2016

Mis su tere ka maksab? /Saying "hello" in Estonia


Olles tänaseks Eestist juba aasta eemal, olen ma nii enda, eestlasete kui Eesti kohta üht teist õppinud, see on tegelikult isegi naljakas, kuidas eemalt tundub Eesti hoopis teistsugune. Ma ei taha üldse öelda, et Eesti on üks kole koht elamiseks, ma isegi loodan, et me suudame endale leida Eestis tööd-tegevused, mis meid koju tagasi tooks, kuid seniks räägin ma teile, mis ma emalt vaadates eestlastest arvan.

Eestlased on üks jube morn rahvas. Kas te olete näinud tänaval teile niisama naeratavat eestlast? Ega naljalt ei ole, eksju. Võib-olla Eestis elades ei pane te (me) seda tähele, sest me oleme ise samamoodi mornid, kuid Eestit külastades hakkab see kohe silma. Me sõitsime Idaga rongis, kaks teismelist poissi ajasid omavahel mingit lobajuttu, sellist naljakat naiivset lastejuttu, mille katkestas ühtäkki ühe suvalise tädi noomitus: "Mis te ajate nii rumalat juttu, te olete kõige rumalamad poisid, keda ma näinud olen!" Olgu öeldud, et poisid ei ropendanud ega häirinud kedagi, lihtsalt vestlesid omavahel. Mina tean, et pole viisakas teiste juttu üldse pealt kuulata. Sellega seoses tuleb mulle meelde üks veidi ropp inglisekeelne anekdoot:


A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: "Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time." "You foul-mouthed swine, " retorted the lady idignantly. "In this country we don't talk about our sex lives in public!" "Hey, coola down lady," said the man. "Who talkin' abouta sexa? I'm a justa tellin' my frienda how to spella 'Mississippi'." 


Ja siis muidugi teretamine. Mul on tunne, et kui sa ei taha Eestis, et keegi sulle hulluauto järele saadab, siis on õigem mitte teretada.  Näide elust enesest: Oleme Idaga hotellis hommikust söömas, me oleme ainsad inimesed ruumis. Siseneb eestlane, mina ütlen talle tere ja Ida hüüab ülevoolavalt rõõmsalt "heihei!", naine vaatab meile kummaliselt otsa, keerab pea ära ja hakkab hommikusööki taldrikule tõstma nagu meid polekski. Järgmine hetk astub ruumi keegi meesterahvas, nagu selgub välismaalane, sest ruumi sisenedes ütleb ta valjusti "good morning". 
Norras elades olen ma harjunud võõrastele tere ütlema - kui ma tänaval ühte ja sama VÕÕRAST inimest näen kolm korda, siis ma ütlen talle tere, kui ma metsas/tänaval jalutan, ütlen ma vastutulijatele üleüldse automaatselt tere, rääkimata siis poes/hotellis/arsti juures. Nii õudne kui see ka ei tundu, siis ma ütlen võõrastele inimestele ka head aega. Kui me tolles Eesti hotellis olime hommikusöögi lõpetanud, ütlesin ma välismaalasele head aega, kuid eestlasele mitte. Ma ei julgenud, ta ilmselt niikuinii nuputab siiani, et kust ta mind tunneb, et ma talle tere ütlesin, ma ei tahtnud teda ka oma "head aega" ütlemisega šokeerida. Samas ta muidugi lahendas selle olukorra niikuinii niimoodi, et vaatles pingsalt seinas olevat tapeeti, kuni me olime lahkunud. 

Ma ei saa aru, miks see "tere" ja "head aega" Eestis kuidagi nii häbiasi kipub olema? Oskate seletada? Või ei tereta te võõraid? Et see ongi ebaviisakas ja pealetükkiv? 

Umbusklik eestlane minus

I have been away from Estonia for a year now. I actually do not want to complain because whenever I visit Estonia I understand I wish to go back one day. I really hope I will find an income which lets me commute between Estonia and Norway as I feel close to both countries... Oh wait, this was not the topic I wished to discuss today. I wanted to tell you what I find is funny from distance in Estonia.

People are grumpy. I am sure Grumpy Cat must be Estonian, or at least he has Estonian relatives. You never see an Estonian smiling on the street, they turn their heads away when they see someone smiling. It makes them suspicious and it's better to avoid these strange people smiling without a reason.
I took train to Tallinn and heard to teenage boys discussing something, talking silly childish things, but nothing bad. They were interrupted by a lady saying "You are talking rubbish, stop it right away, you silly boys!" The boys didn't disturb anyone, the lady was just grumpy, like a true Estonian. I have actually learned it's not nice to listen to strangers' conversation. The situation reminded me an old joke: 

A bus stops and two Italian men get on. They sit down and engage in an animated conversation. The lady sitting behind them ignores them at first, but her attention is galvanized when she hears one of the men say the following: "Emma come first. Den I come. Den two asses come together. I come once-a-more.  Two asses, they come together again. I come again and pee twice. Then I come one lasta time." "You foul-mouthed swine, " retorted the lady idignantly. "In this country we don't talk about our sex lives in public!" "Hey, coola down lady," said the man. "Who talkin' abouta sexa? I'm a justa tellin' my frienda how to spella 'Mississippi'." 


The other funny thing in Estonia is saying "hello". I have suggestion to you if you are not familiar with Estonian grumpiness. Do not say hello to a stranger in Estonia! If you do, it can easily happen they think you have escaped from a mental institution. Seriously, saying hello to strangers is considered crazy in Estonia. The Estonian way is to turn your head away. We had breakfast in a small hotel, me and Ida were the only people in the room, another guest entered, we said hello. She looked at us, trying to figure out why and then turned her head away. Yes, you don't say hello to a stanger. I think she is still wondering how she knows me. 
Living in Norway has made me say hello to random people on th street, our eyes meet and the logical thing to do is to say hello. Nothing to be ashamed of, nobody looks at me like I'm crazy.

I cannot remember how I felt about saying hello when I lived in Estonia. Did it feel as uncomfortable as it seems to feel to fellow-Estonians?

22 comments:

  1. Heh, sellega on jah naljakas lugu. Elame ridaelamus ja vastas on samalaadne maja. Inimesi liigub hoovis palju ja mõne kuuga arvan, et oleme elukaaslasega need kelle eest aknakardinad veel tihedamalt kinni tõmmatakse. "Need on ju need...teretajad!"

    Aga naljakas on see, et eranditult kõik koolieelik-lapsed, on väga tugevad teretajad. Ta sõidab rattaga ja peaaegu kukub, et sulle teretuseks lehvitada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Me elame Eestis kohas, kus on vaevu kolm teist maja veel - ometigi suudab vähemalt üks naaber iga kord meid nähes teha näo, et tal pole õrna aimugi, kes me oleme:)

      Delete
  2. Kaua aega Kanadas elanuna võin kinnitada, et soomlased on veelgi mornimad minu jaoks. Sama kinnitavad mitmed mu kanadalastest sõbrad, kes mõlemat riiki külastanud :-D Pigem kiidavad nad, kui sõbralikud eestlased üldiselt on. Tegelikult on eurooplased liiga tõsised ja mõnikord lausa kurjad, nii palju kui ma seal käinud olen. Aga seda muidugi siit Põhja-Ameerikast vaadates ;-)

    ReplyDelete
  3. Teretulemast koju tagasi! Ma ütlen juba puhtalt kiusuks tere kõigile, kes mulle vastu jalutavad tänaval, metsas, liftis jne. Lisaks alustan ma ka juttu naabritega bussis, rongis :D Lihtsalt selle pärast, et enesessekapseldunud inimesi natuke šokeerida ja näidata, et noh, ei ole ju nii hull :D Naeratan ka :D (ja pärast mugistan naerda, kui inimeste hämmeldust, kohmetust meenutan). Kes tahab muutust, peab muutuse ise alustama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kipun ka vestlust alustama ja 90% ajast tundub mulle, et inimesed tahaksid pigem ära joosta kui vastata. Aga loomulikult võib asi olla vaid minus:)

      Delete
  4. Kas sa enne Norra kolimist ka võõraid teretasid? Minu meelest see pole üldse imelik, et võõraid ei teretata. Jah, oma korterelamu naabreid, majanaabreid ja üldse inimesi, keda sa juba kordi näinud oled, muidugi teretatakse. Aga täiesti võõrast inimest näiteks toidupoes? Milleks? :D aga võib-olla olen ma ka lihtsalt tüüpiline tagasihoidlik eestlane...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hehh, ma ei pidanud muidugi silmas, et kõiki inimesi muudkui teretan, aga kui olen metsas/kodutänaval jalutamas, siis neid küll; kui sõidan rattaga ja vastu tuleb teine rattur, siis teretan ja kui olen üht (võõrast) inimest ühe päev jooksul kolm korda näinud, siis ka teretan. Astudes ruumi (riietusruum, hotelli hommikusöök, arsti vastuvõtt, pood), siis ka teretan. Kas ma seda enne Norrat ka tegin, mai teagi, vist jah...

      Delete
    2. Minu välismaalasest mehele jäi ka see Eestis käies silma, et kui ta metsatukas jalutamas käis siis ükski vastutulev inimene ei teretanud ja osad lausa juba varakult 'peitsid' oma pea ära. Mees oli üsna segaduses ja kurb, sest see on tema jaoks elementaarne viisakus, et vastutulevat inimest sellises situatsioonis teretatakse või siis vähemalt noogutatakse pead su teretusele vastu.

      Delete
  5. Minu Eestis on küll inimesed rõõmsameelsed.
    Täna olin kontserdil, kõrvarõngas kukkus kõrvast ning garderoobis noormees hüüatas mu ainsas kõrvas rõngast nähes - "oi, meile toodi teie oma!"
    Kohalikes kohvikutes inimesed juba teavad, alati teretavad ja naeratavad.
    Lähen trammi peale, teretatakse.
    Kõnnin mööda tänavat, naeratan mõnele kenale inimesele, öeldakse vastu "tere!"
    Mõnikord ka lihtsalt noogutatakse.
    Vanemaid inimesi alati teretan.
    Poest väljudes hüüan "Nägemist!" ja kuulen vastu "Ilusat õhtut!" või "Kena päeva!"
    Elasin jupp aega Prantsusmaal, seal igatsesin küll koju, sooje eestlasi :)

    ReplyDelete
  6. Oi, see eestlase tere on kindlasti kallis kraam, mida igaühe peale ei raisata!:) Eelmises elukohas läksin hommikuti tööle naabriga samal ajal. Seal ma lausa tundsin iga ihurakuga, kuidas ta ootas ukse taga, et ma enne trepist alla läheksin ja alles siis tuli ise. Vahel ma "üllatasin" teda oma terega, siis tõmbus näost kaameks ja põgenes kiirelt trepist alla või uksest sisse, et ma mitte mingil tingimusel temaga rääkima ei hakkaks. :D
    Praeguses elukohas läheb juba kuues aasta ja ühed naabrid teevad siiani näo, nagu meid poleks olemas. :) Mis siiski ei takista naabrimeest mind pilguga kuklasse puurimast, kui nt juhuslikult samal ajal toidupoodi satume. Olen mitu korda poes tundnud, et keegi puurib mind pilguga ja kui pead pööran, siis ta kiirelt vaatab mujale! Alguses tegi see mitte-teretamine mind kurvaks, siis tigedaks, siis ajas naerma, aga nüüd, peale kõiki neid aastaid üritamist, olen loobunud ja jätab üsna külmaks! Suht tragikoomiline! Aga mis seal ikka! Their loss!

    ReplyDelete
  7. Tere.
    Vot siis nüüd, et siis selline lugu. Ma siin loen ja mõtlen, et millises Eestis ma elan? Kas on vaid üks Eesti ja minul roosad/sinised/kirjud prillid ees või on hoopis mitu erinevat Eestit? Täitsa nõutuks teeb.
    Inimesed tänaval naeratavad, vahest juhtub lausa nii, et jääd juhuslikult võõraga (NB! eestlasega ja/või eestimaalasega) avalikusruumis vestlema. Inimesed teretavad väiksemasse avalikku ruumi sisenedes või kui sina sisened ja tervitad. Bussis mõni tukub, mõni loeb kulm kortsus raamatut, mõni muheleb lihtsalt, mõni on tülpinud, mõni ka ehmub kui kiita tema ägedaid kõrvarõngaid või ilusat koera. Nii on lihtsalt.
    Jah, tõesti, seda ei tee 9/10, kuid 7,5-8/10 küll. Sama on ka Skandinaavias, teistes riikides maailmas.
    Ehk et, kas ma elan mingis teises Eestis, kas ma tulen mingisse teise Eestisse tagasi, kui olen pikemalt eemal olnud????

    NB! Muhelemine ja lihtsalt võõraga jutulõnga veeretamine ei ole toimunud sugugi vaid siis, kui olen koeraga. Seega, kas me mitte ei näe seda, mida me tahame näha?

    ReplyDelete
    Replies
    1. mina elan ka sinu Eestis. :)

      Delete
    2. Mulle meeldib teie Eesti:)

      Blogipostitustega on aga nii, et 50 halli varjundig maailm tuleb tihti must-valge, sest kõike näiteid/erandeid ei viitsi/taha blogija ära tuua. Muidugi on osa "minu Eestist" ka samasugune kui "teie Eesti", kuid veidi üldistades ja eemalt vaadates ei ole eestlased kuigi teretajad, erinevalt näiteks norrakatest

      Delete
  8. Ma olen ka kolm aastat juba välismaal elanud (täpsemalt Itaalias) ning ausalt öeldes mind see eestlaste külmus ning omaette hoidmine absoluutselt ei häiri. Mis siis, et Itaalia ning Eesti vahel tegelikult erinevusi on enam kui küll, kasvõi see teretamine ja naeratamine. Samas vahel on see väga väsitav, eriti kui pea on mõtteid täis (nagu mul ikka juhtub) :)

    ReplyDelete
  9. Minu ema on täpselt selline, kes no, suure surmaga vähemalt teenindajatele pooltest aegadest tere ütleb. Aga see on ka väga vaevaline ja ei juhtu iga kord. :D Olen talle märkuse teinud selle koha pealt mitu korda, aga ta ei taha muutuda. Ma ei tea ka, mis viga see tal on. Ise arvan, et ilmselt mingi selline nõukaaja taak kaelas. Noorem põlvkond, kes on sündinud al 85 või nii, ütlevad usinalt tere ja jutustavad ka. (Või siis vanemad inimesed, kellel on välismaa kogemus.) Nõuka ajal vist ei tohtinud võõrastega rääkida, muidu veel saadetakse KGB ülekuulamisele?! :D :D

    ReplyDelete
  10. Mul väikses tartus on kyll teised kogemused. Isegi täiesti võõrad mehed on näiteks mu lapsele lehvitanud, kui ta on lehvitanud tänaval. Hiljuti käisime rmk metsarajal. Vastu tulid mees ja naine ratastega ja teretasid meid. Kuskil 10a tagasi oleksin nõus olnud, aga ammuilma pole ma täheldanud massiliselt morne inimesi. Seda kyll tõesti Tartus. Tallinn on omaette ooper :-D

    ReplyDelete
  11. Tere, terekest! Hea meelega tuletaksin armsatele kaasmaalastele eestlastele meelde, et , eriti lastevanematele, et teretamine algab kodust. Minu ema oli omal ajal väga pahane kui kui lapsi teretades nende emad häälekalt teatasid, et meie lapsed kyll kätt ei anna egs tere ytle! Köik algabki lapsevanemast, kasvatajast (nagu minu ema),koolitajast, kuidas laps reageerib. Kui ema ikka ytleb, mis me lapsest kiusame vöi et kui laps ei taha, pole mötet sundida, sealt see algabki... ja muidugi enda eeskuju!

    Meenub kui väike beebi tegi häält, kui temani terega ei jöutud, see oli mulle suureks öpetuseks lastega - täiesti vastupidine kogemus eesti omast! Niisiis terekest ikka kah ja juba maast madalast! Ega see tykki kyljest ei vöta! ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, sellega olen ma vägagi nõus! Ma lapsena ei tahtnud väga teretada ja ma mäletan, kuidas tädi mulle kogu aeg õpetas, et teretama peab. Mulle tundub, et ta võib oma tööga rahule jääda:)

      Delete
  12. mina olen küsimuse enda jaoks lahendanud sellega, et tervitan neid, kes mind tervitavad, aga ega ma ise küll ei tervita, kui seda vältida saan. Minupoolne "Tere!" tähendab, et ma olen seda inimest märganud, ta oma maailma sisse võtnud ning tal on seal koht.
    Kui ta mind enne tervitas, on see veel põhjendatud, aga mida paganat ma peaks oma maailma lihtsalt suvalisi inimesi liitma, sest me samal tänaval käime?!

    ReplyDelete
  13. Hea teema.
    Mina ise olen ka see teretaja, head aega ja palun vabandust-ütleja, tänaja jne. Ja tõesti hämmastab see osade inimeste pea ärakeeramine.

    Meie trepikojas elab vene rahvusest naine, kellega me aeg-ajalt kokku põrkame. Isegi välisuksel kohakuti sattudes keerab ta pea ära ja ei ütle ühtegi sõna. Ma alguses ikka teretasin teda, siis loobusin, nüüd kiusu pärast vahel ikka teretan, kui kohakuti satume. Oi seda moka otsast "tere" vastuütlemist tema poolt :)

    Samuti on lapse lasteaias üks ema, kes lasteia hoovis vastu tulles pea ära keerab. Ma arvastin, et ta on tumm vms, aga emadepäevapeol täitsa lobises oma abikaasaga.

    Siis on mul üks lähisugulane, kelle terve pere on nö mühakad. Kõigil on pea ärakeeramise komme, kui nendega juttu teed. Heal juhul saan vastuseks mhmh või midagi taolist.

    Ma alguses oli isegi hämmingus nende mühakate üle, arvasin, et on jube ülbed, aga nüüdseks olen aru saanud, et paljud eestlased/eestivenelased lihtsalt ei oska suhelda ja small-talk võõrastega on neile õudusunenägu.

    Eelmise nädala Eesti Ekspressis oli päris hea artikkel Külli-Riin Tigassoni poolt, kes käis small talk'i koolitusel, kus ta ausalt kirjutas, kuidas ta selles täiesti võhik on ja kuidas paljudele ilmselt mühaka mulje jätnud.

    ReplyDelete
  14. Teretatakse küll inimesi, aga tingimus on see, et sa ise vaatad inimestele otsa, oled rõõmus ja avatud olemisega. Inimesed saavad suurepäraselt aru, kes on tereks avatud, kes mitte ja meie, eestlased, oleme ju vähemalt omaarust väga taktitundelised. Me ei lähe ennast peale toppima, kui teine pool näib tahtvat parasjagu mitteteretada.

    Aga see on muidugi nõme, kuidas sa, Eveliis, oma kaasmaalasi igal võimalusel maha teed. See on sul kohe nagu mingi poos ja mitte ainult siin teemas. Paraku see ei kaunista sind sugugi mitte ega näita teistest, nendest va mühaklikest mitteteretajatest, paremana.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Palun siis väga vabandust (aga et targemaks saada, siis paluksin näiteid "pooside" kohta)! Aga üldiselt on nii, et ma olen leppinud, et kõigile ma meeldida ei saa. Kirjutan emadusest, teen valesti, kirjutan eestlastest, olen ülbe, kirjutan norrakatest, olen ebaviisakas, kirjutan riietest, olen taktitundetu. Lõpuks ei jääks muud üle kui vaid endast kirjutada, aga siis oleks ma enesekeskne

      Delete