Thursday, August 28, 2014

Siis kui Mister Poppins vihastas



Ma olen nüüd mõnda aega püüdnud Idat võõrutada öisest söömisest, sest on selge, et ta ei ärka mitte näljast, vaid harjumusest. See kõik tähendab muidugi lisanuttu ja söödud närve. Kui Mister Poppinsit kodus pole või Ida emme juures on, siis me lasemegi tal nutta, ka karjuda ja lausa röökida, nii et meie endi kõrvakiled on katki minemas. Ma tean, et öisest ärkamisest ja jonnist saab lahti vaid tugevate närvide ja järjekindlusega.
Mister Poppins arvab teisiti. Eelmisel ööl hakkas Ida voodis nutma, Mister Poppins andis talle juua ja Ida jäi justkui magama. See oli täpselt see kellaaeg kui me ta varem oma voodisse meie vahele magama tõstsime, sest nii oli mugavam ja lihtsam teda iga tunni tagant toita. Nii oligi arvata, et Idake pole uue olukorraga rahul. Ta annab sellest häälekalt teada. "Las ta nutab!" ütlesin ma Mister Poppinsile, "ära kohe torma!" Saime ehk minutit paar kisa kuulda kui Marek lapse voodist välja tõstis ja süles kussutama hakkab. "Miks sa nii tegid?"küsisin ma ärritunud hääletoonil. Mister Poppins vastas, et laps on vaja maha rahustada. Laps vaatas isa sülest meile suurte rahulolevate silmadega otsa ning muigas. Nii nagu ta uuesti voodisse panime, hakkas ta karjuma. Mul ei ole vist vaja öelda, et Mister Poppins ei lubanud seda. Mister Poppins teadis, et kell neli TAHAB laps süüa. Laps PEAB öösel korra süüa saama. Ma vihastasin Mister Poppinsi peale ja käratasin talle midagi. Selle peale võttis Mister Poppins lapse kaenlasse ja läks  süüa tegema, lausus mulle, et tema ja laps ei tahagi sellise emaga koos elada. Selle peale ei osanud ma muud kui lajatada kell pool viis hommikul lauale lahti "Superlapsehoidja" raamat, kus kirjas oli TÄPSELT see, mida ma teha püüan ja miks.
 "Kui tahad elu lõpuni temaga öösel ise tegeleda, siis lase käia," vihastasin mina ja läksin teise tuppa magama. Mister Poppins hüüdis mulle järgi, et ta niikuinii tegeleb lapsega ise. Ei ole vaja lisada, et ma vihastasin sellise lause peale. Rohkem ma selle mehega ei räägi, mõtlesin ma ja panin teise toa ukse oma järel kinni.
Hommikul tuli Mister Poppins Idaga mind kallistama. Ma ei tea, miks.


Saabus järgmine õhtu. "Meil pole mõtet mõlemal öösel üleval olla, et siis oleme mõlemad pahurad ja väsinud," ütlesin ma, "tegeleme vaheldumisi lapsega." Me leppisime kokku, et kella neljani magan mina teises toas ja siis toob Mister Poppins Ida mulle. Kell kolm kuulsin ma nuttu. Mister Poppins püüdis nii nagu peab Idat toiduta magama panna. Ida nuttis häälekamalt. Ma tean, et Mister Poppins ei talu kui Idake nutab ja nii kuulsin ma, kuidas ta lòpuks juba ärrituma hakkas. Ma läksin appi. "Miks sa tulid!"vihastas ta, "sul on tund aega veel aega oma korrani." Ma ei mõistnud Mister Poppinsi ärritust, või noh mõistsin ka, ta oli ärritunud, et ei tohtinud lapsele süüa anda ja laps nuttis. "Miks mina ei tohi ärrituda, aga sina tohid,"käratas ta. Ma ei reageerinud (ise ka imestan oma rahulikkust). Tõstsin Ida teise tuppavoodisse ja silitasin ta pead. Ta tegelikult magas, aga hakkas läbi une nutma KOHE kui ma oma käe ära võtsin. See oli jälle see kellaaeg, kui ta oli harjunud, et me ta omavahele magama võtame. Ma lasin tal nutta ja läksin korraks alla korrusele. Üleval jäi vaikseks. Ma olin üllatunud. Kas ta tõesti jäi nii ruttu uuesti magama? Muidugi mitte! Mister Poppins oli ta sülle võtnud. "Miks sa niimoodi teed?"küsisin ma pettunult. 
"Mis vahet seal on, kas ta seisab voodis püsti või on süles,"vastas ta. Ma oigasin. "Sa EI TOHI nutvat last voodist välja võtta," ütlesin ma, kujutate ette, et rahulikult. "Ta peab aru saama, et öösel magatakse ja keegi ei torma ta kisa peale kohale." 
Mister Poppins vihastas: "Miks KÕIK, mida MINA teen, on vale?" 
"Mitte kõik ei ole vale, aga SEE on vale," vastasin mina.
Me jõudsime lõpuks nii kaugele, et ma tohtisin Idaga teise tuppa jääda ja Mister Poppins lubas mitte sekkuda. Palus vaid, et me vee asemel talle midagi magusamat joogiks annaks. Ma lubasin Mister Poppinsil vee mahla vastu vahetada. 
 Ma panin Idat vähemalt kümme korda uuesti voodisse pikali, lasin tal seista, tuigerdada ja karjuda. Ja ta KARJUS. Täiest kõrist ja vihaga. Ma olin valmis, et Mister Poppins lendab kohe sisse last päästma, kuid õnneks püsis ta magamistoas. 
Lõpuks Ida rahunes ja ma sain ta pikemaks ajaks pikali. Tundus, et magama, aga see oli petlik. Ma teadsin, et nagu ma liigutan, hakkab ta uuesti kisama, sest ta on harjunud sel kellaajal natuke süüa saama. Ma olin dilemma ees. Kas minna alla ja teha süüa, mis tähendanuks, et ta hakkab karjuma ja jääb rahule kui lõpuks süüa saab. Seda ma ei tahtnud. Ma tantsin talle süüa anda nii, et ta ei kisaks ja ei arvaks, et ta kisa pärast süüa saab. Ma saatsin Mister Poppinsile sõnumi, et too süüa teeks. Ma kujutan ette kui rõõmsaks see ta tegi. 
Tund ja kakskümmend minutit peale nuttu, metsikut kisa ja röökimist, jäi Ida magama. Kell oli 4.21. Ehk magab hommikul kauem, lootsin ma. Loomulikult liiga sinisilmselt.

"Superlapsehoidja" raamat lubab märgatavaid muutusi juba nädalaga. Ma loodan selle peale. Ma ei pea rohkem vastu. Mister Poppinsist ma ei räägigi. Tema ilmselt viskabki mu majast välja kui ma lapsel kaua niimoodi öösiti nutta lasen. 

15 comments:

  1. Soovitan mehele osta kõrvatropid või üldse nädalaks kuskile ära saata (sõbrad, hotell vms). Selline öine võõrutamine peab toimuma kindlasti kodus, 100% kodus, tema enda voodis ja 100% ühisel arvamusel. Selline 50:60 asi ei toimi, ajab lapse pigem segadusse. Ise olen selle tee läbi käinud ja ilusti, ilma ärkamata jne. hakkas laps magama 9. päeval :) Kolmandal päeval juba tundus, et ooo, ärkas vaid ühe korra, kuid neljandal ööl oli jälle karauul. Ikka võiduka lõpuni!
    EDU!
    PS: kirjuta kindlasti edasi, kuidas teil magamisega läheb! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina alla ei anna:) Ma olen liiga magamata, et mitte proovida. Kusjuures ma olen tähele pannud, et ma olen juba täitsa immuune sellisele jonninutule...Uskumatu

      Delete
  2. Kui olla järjepidev, siis alla aastase lapsega saab tõesti max nädalaga asi korda. Samas - juba pooleaastane laps ei vaja öösel söömist ja kui see ära jätta, õpibki ise terve öö magama. (Pole vist mõtet öelda, et on erandeid, aga enamasti see ikka nii toimib, kui vanematel närvi on).

    Kui aga oodata, kuniks laps on saanud aasta (või sinnakanti), siis on öise söömise ärajätmine oi kui keeruline. Jõudu teile.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meil muidugi kipub see erand olema, aga lootus sureb viimasena:)

      Delete
  3. Jagan enda kogemust. Meil on läinud igasugused võõrutamised suhteliselt lihtsalt. Oli rinnalaps, kes pudelit ei tunnistanud ja vahepeal tõeline "tissipuuk" mu enda meelest, kelle võõrutamist ma üldse ette ei kujutanud. Arvasin, et seda ei juhtugi kunagi. Oli kombeks süüa öösiti k 2 ja hommikul k 6. Ühel hetkel mõtlesin enda jaoks läbi, et k 2 ärkab ta harjumusest ja sellest peaks saama lihtsalt võõrutatud. Kõige olulisem koht minu meelest selle võõrutamise juures oli see, et arutasin mehega läbi, mis ja kuidas ja millepärast, et siis vajadusel saaksime üksteist moraalselt toetada, kui teisel närvid hakkavad üles ütlema (meie peres on mees rahulikum ja kannatlikum pool e siis moraalset tuge vajan mina tavaliselt rohkem :D). Õnneks meil väga suuri kisaga draamasid ei olnudki. Kui laps ärkas, võtsin ta sülle ja surusin enda vastu, aga suhu panin luti ja ta ei protesteerinudki (sain kinnitust, et ta tegelikult ei tahtnud süüa, vaid ärkas harjumusest), vaid uinus ning paari minuti pärast panin voodisse tagasi. Mõni öö tõusis mees ja tegi sama. Mõne päeva pärast ei olnud enam vaja teda voodist välja võtta, vaid piisas luti suhu panemisest ja veel mõne päeva pärast ei ärganudki ta enam k 2. Old habbits died fast. :)
    Muidugi, lutt oli meil hea abimees. Ilma selleta oleks vast keerulisem olnud. Kuna ma väga kaua Su blogi ei loe, siis ma ei tea, kas Sinu laps lutti võtab ja kas sellest oleks abi. Seda soovitan küll läbi mõelda, kas mahla andmine vee asemel on kõige parem mõte. Kindlasti on su mees ka näinud neid koledaid pruune hambaid, mis 3a suust vastu vaatavad. Seda pilti enda lapsele ei soovi vist keegi. Kuigi, eks kaariest põhjustab ka luti imemine jne.
    Alati räägitakse sellest, et laps peab võõrutamiseks valmis olema, aga mina leian, et hoopis vanemad peavad selleks oma vaimu valmis panema ja kui nemad on valmis, tuleb laps lihtsamalt asjaga kaasa, sest ta tunnetab vanemate meeleolu.
    Muideks, kui me hakkasime last veidi hiljem ka lutist võõrutama, pakkusin ma talle öösiti vett, selle peale läks laps hoopis närvi ja ärkas täielikult. Nii me talle enam midagi ei pakkunudki, vaid tegime pai ja sättisime tekki või võtsime enda kaissu, peaasi, et ta oli rahulik, sest niipea, kui ta päris üles ärkas ja väga pahuraks muutus, ei toiminud ükski võte ja võis ka tund aega röökida.
    Võimalik, et praegu pole ka päris õige aeg. Kui ikka üldse ei toimi, jäta praegu pooleli ja proovi mõne nädala pärast uuesti ja asi võib palju lihtsamalt sujuda, kui ette oskad arvata.
    Edu! See on teostatav! ;) Ootan huviga järge!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lutti pole ta võtnud, sellest oleks muidu kindlasti abi, aga eks me saame hakkama. Ühel või teisel moel. Kindalsti annan teada, kuidas meil läheb:) Kas saame nüüd hakkama või tuleb paus teha.

      Delete
  4. Njahh, meil käis ka see öösöögist võõrutamine lihtsalt - umbes kolme-nelja päevaga. Aga kotkapoeg paistabki olevat oluliselt "lihtsam" laps vist. Ja lutt ka muidugi oli abimees. Teine asi, mis abiks on ta "tudupalakas", kui see talle nina juurde tõmmata, siis on ka eluolu rahulikum meieperes.

    Nutmise koha pealt on meil siuke tasakaalu värk - kui on lihtne joru, siis töötab ignoreerimine või natuke pai tegemine, aga kui see läheb üle lihtsast jorust kergesse hüsteeriasse, siis ei aita miski muu kui süllevõtmine, sest siis ta enam ise ei oska end maha rahustada ja läheb täiega üle võlli. Sama asi unisusega - kui teinekord olen õige hetke maha maganud, siis on täielik tants ja trall, sellepärast kipun ma poissi juba esimese haigutuse peale (või hiljemalt kaks ja pool tundi pärast viimast ärkamist) voodisse torkama, sest ma võin ta ju sealt alati välja võtta, kui ikkagi und ei ole, aga sellest hüsteeriapunktist tagasiminek nõuab oluliselt suuremat vaevanägemist.

    ReplyDelete
  5. Minul on ka üks luti-ja lutipudelipõlgurist 1,2a piimavampiir kodus. Ma ei kujuta ette kuidas ma teda võõrutan...muudkui sonib läbi öö "emme alll, emme allll" st siis et emme anna piima. Olen suutnud kahe korra peale selle öise söömise saada aga tahaks nulli peale hoopis saada. Ja üldse, tahaks ta eraldi voodisse magama saada, kui võimalik, siis hoopis eraldi lastetuppa nari alumisele korrusele aga no see juba kõrgem tuumafüüsika vist.

    ReplyDelete
  6. Minu kogemus kolme lapsega, kes kõik olid (on) samasugused kui Ida, on sellised, et söögist võid sa nad võõrutada, aga tervet ööd nad magama niipea ei hakka.
    Esimene laps magas esimese öö ilma ärkamata kui oli saanud 3-aastaseks, teise lapse terve ööuni saabus u 4-aastaselt, aga olles praegu pea viiene, käib vahel ikka öösiti ringi ja kolmas laps, kes on kohe 3 saamas, ei ole veel tänaseni tervet ööd magunud.
    Söömise lõpetasid öösel kõik u aastaselt, lutti pole keegi kunagi võtnud, aga näed, ei maga!
    Nii et looda parimat, aga ole valmis selleks, et paar aastat tuleb veel vastu pidada. Niipalju läheb paremaks, et sellist hullu röökimist jääb aja edenedes pisut vähemaks.

    ReplyDelete
  7. Tõesti, ära mahla küll anna. Mahl teeb ta hammastele tõsise karuteene. Kui tahab, siis ainult vett. Ja lihtsam on, kui sa nelja ajal ka süüa ei anna. Muidu ta vaatab, et näe, ikka saab süüa. Lihtsalt ja karmilt lõpeta kõik öised toidukorrad ära. Jõudu. Sul läheb seda vaja, kuigi tundub, et rohkem mehega jagelemiseks :)

    ReplyDelete
  8. Ma usun, et saame mehega ikka kokkuleppele, et mängime ühte mängu. Tema ju ka tegelikult vaid hea pärast...

    ReplyDelete
  9. Raamatute lugemine on hea, aga tasub alati meeles pidada, et laps pole seeriatootmisest tulnud vidin, millele kehtib täpselt sama kasutusjuhend, mis kõigile ülejäänutele. Lapsele psühholoogilise trauma tekitamine väga range võõrutusmeetodiga, et võita endale öörahu paar nädalat või kuud varem, kui see ehk muidu oleks saabunud, on päris kallis hind.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui sa mind tunneksid, siis sa teaksid, et ma ei ole kunagi pooldanud üheski asjas raamatute järgi tegutsemist, ma võtan raamatutes olevat teadmiseks ja kohandan oma ellu. Ja otseloomulikult ei ole ma nii rumal, et ma ei saaks aru, kus läheb piir, mis puudutab lapse nuttu. Kindalsti mitte ei tekita me (ma) lapsele psühholoogilist traumat, kuigi ma eelmise postituse all sainkommentaarist teada, et ega ma emana suurt väärt ei ole (läbi võõra inimese silmade)...

      Delete
  10. Minu arust oled sa uskumatult tubli oma kannatlikkusega, Ida paneb teid ikka korraliult proovile.

    ReplyDelete
  11. Oh kus mulle need Mister Poppinsi lood meeldivad :D.

    Sulle aga pikka närvi :).

    ReplyDelete