Kas ma olen teile öelnud, et ma lubasin, et mina küll oma kodus mingeid lasteüritusi korraldama ei hakka? Kas ma olen teile öelnud, et ma lubasin, et lapse mänguasjad teiselt korruselt alumise korruse elutuppa ei koli? Kas ma olen teile öelnud, et mina küll titemammaks ei hakka, kes teiste titemammadega koos aega veedab? Kas ma olen teile öelnud, et ma ei hakka kunagi suhtlema mingite inimestega kusagilt internetigrupist? Kas ma olen teile öelnud, et mina küll ei saa aru, kuidas saab võõraid inimesi (noh selles mõttes, et mitte ammuseid tuttavaid, vaid inimesi, kellega ma olen netis tutvunud ja mitte ammu aega tagasi) koos lastega endale külla kutsuda?
Ei ole?
Noh siis on hästi. Sest ma ei ole pidanud ühtegi neist lubadustest või väljaütlemistest. Ja teate, mis kõige hullem, mulle täitsa meeldib selline titemammadega suhtlus. Tõsi, puhkus Pärnus oli võib-olla natuke liiast, aga selline päevane kokkusaamine on mu meelest täitsa lõbus. Esiteks on lastel tegemist. Nad uudistavad ja tahavad üksteise mänguasju ära rabada, see hoiab neid tegevuses. Teiseks kui lapsel niikuinii sabas tuleb joosta, siis toredam on seda teha kambakesi. Ja kolmandaks sel ajal kui lapsed lõunaund magavad saavad emad lõõgastuda ja omavahel juttu rääkida.
Internetitutvuste suhtes on mul alati väike eelarvamus olnud. Aga...olgem ausad niikuinii pool elust on kolinud internetti, pole siis ka ime et uued tuttavad tekivad läbi interneti. Ja ei ole seal ainult mingid hullud "perekooli käod", vaid on täiesti normaalseid toredaid inimesi, kellega läbi käia. Eriti kui on ühevanused lapsed, ühed jutud, ühed mured ja rõõmud.
Niisiis. Ma pean tunnistama, et tahan ma või mitte, siis minus on ikka tilluke titemamma peidus. Ja mis kõige hullem! Vaatasin mina neid beebisid ja pidin tunnistama, et nad on ikka päris armsad. Ka teiste omad. Mitte vaid minu oma;) Uskumatu? Ma tean.
Tundub, et teil oli vahva üritus.
ReplyDelete