Pildikesi Paunverest

Nädalavahetusel sain ma lõpuks ometi  loa veinipudelil vein maha korkida. Ma olin kuu aega seda päeva oodanud! Oo, õnn! Kuigi tuleb tunnistada, et kui ma siis reedel pärast tööpäeva veinipudeli lahti korkisin, ei mekkinud see sugugi nii õnne maitsega nagu ma olin oodanud. Ja juba  klaasist piisas;) Pool kümme magasin ma igatahes õndsas unes teleka ees diivanil. Laual lahtikorgitud veinipudel ja ikka veel pooltäis klaas... Aga rohkem ei olnudki vaja, mulle piisas teadmisest, et võin jälle elada ilma oluliste piiranguteta.

Tartus otsustasin ma lõpuks ometi Janeki Toomemäele vedada. Ilus oli küll, aga kas selleks jalutuskäiguks tuuline ja külm ilm kõige õigem oli, on omaette küsimus. Janek ei olnud varem Toomemäel käinud...

Küürus hoiak ja mitte just kõige rahulolevam nägu räägib iseenda eest. Et kuradi külm, kuradi kuradi külm oli....

Üritasin Janekist ka pilti teha...Välja tuli midagi, mida ei saa isegi moodsaks kunstiks pidada, vaid puhtakujuliseks oskamatuseks telefoniga päikese käes pilti teha.

Ja jälle kord oli mul sünnipäev...Näidake palun mulle inimest, kes raatsiks neid imeilusaid süüteroose tegelikult ka põlema panna. Mina küll ei raatsi. Vähemalt nii kaua kuni ma ei oska sama ilusaid asemele teha...

Pühapäev lõppes minu jaoks väljakutsega. Otsustasin vabatahtlikult liha õhtusöögiks valmistada. Veidike soolane tuli...Aga söödav. Näritav. Läbiküpsenud. Järgmise päeva kaste sai maitsvam...

Esmaspäeva hommikul olin väsinud...Ootamatult on uus nädal otsa saamas. Enne kui arugi jõudsin saada, et olnud nädalavahetusest on ammu otsas ja uus juba uksele koputamas...