Oehhh...

God knows, kuidas mulle ei meeldi koristada, kuid kahjuks ei ela me isepuhastuvas majas ja loomad aitavad suurima kergusega kaasa sellele, et maja nädalaga selliseks muutub nagu poleks seda kunagi koristatud. Janek, keda ahistada, on kah 24/7 tööl. Tundub, et überüleväsinud inimesed on ettearvamatud, sest kuidagi teisiti ei saa seletada, et ma reede õhtul koristuse ise ette võtsin. Kohe nii põhjalikult, et koera karvade alt ilus vaip ja kasside karvade alt diivan välja tulid. Isegi põrandaid said pestud. Ma olin endaga rahul.
Järgmiseks hommikuks, kui meespere - Hugo ja Janek- olid kõigest mõned tunnid kodus olnud ja minu teadmist mööda sellest suurema osa veetnud magades, nägi maja jälle välja nagu poleks seda kunagi koristatud. Mina ei tea, kumb neist karva ajab!

Teise huvitava fenomeniga puutun ma kokku igakevadise garderoobi koristuse käigus, kui talveriided lähevad ära karpidesse ja kastidesse, et teha ruumi suveriietele. Välja tuleb hunnikute kaupa riideid, mille olemasolust ma enam isegi teadlik ei olnud, kuid kui hakata midagi selga panema, ei ole mitte kui midagi selga panna. Mitte midagi! Ja mul on tunne, et riided meie garderoobis paljunevad salaja, sest igal kevadel praagin ma välja kottide viisi riideid, mida ära anda, kuid vähemaks ei jää neid ikkagi. Kõik karbid, kastid, kotid, kohvrid, riiulid on ikka riideid täis.

Koristamine on nii ülehinnatud...