Nüüd on teised ajad...

Kui ma esimest korda Norra läksin oli Tallinna lennujaama  mind saatma tulnud terve suguvõsa ja mõned sõbrannad, kõik olid elevil ja ähmi täis just nagu oleks minu aastaks Norra vahetusõpilaseks minemine ajaloolise tähtsusega suursündmus. Kõik sebisid ja sagisid mu ümber. Tundsin end nagu rokkstaar, kuigi arvatavasti ei oleks üks õige rokkstaar olnud riietatud lillelisse suvekleiti.

„Kas sai ikka kõik kaasa?“ muretses ema.  „Saad sa ikka hakkama?“ küsis vanaema. „Ma ei taha, et sa ära lähed,“ nuuksus mu käe külge klammerdunud õde. „Vaata, et sa ikka kirjutad kohe kui kohale jõuad,“ käskis vanatädi. „Ära siis mehele mine,“ naljatasid onu ja onunaine. „Käitu korralikult,“ manitses isa. „Igav hakkab Tartus ilma sinuta,“ ohkasid sõbrannad. „Te näeks nagu viimast korda,“ lisas sõbranna ema.  Tõsi, ma läksin ära vaid aastaks, kuid elevuse ja pisarate järgi oleks võinud küll arvata, et lahkun Eestimaa pinnalt igaveseks. Eks mul oli endal ka veidike kurb ja ma olin samuti ähmi täis nagu teised, sest tõepoolest 14 aastat tagasi ei olnud 16-aastaselt üksinda aastaks välismaale minek sugugi tavaline, kuid ma ei saanud seda ju ometigi välja näidata.  Tegelikult sain ma ka perekonna muretsemisest aru, sest ma olin küll varemgi välismaal käinud, kuid mitte kunagi päris üksinda ja nii pikaks ajaks, aga ka seda ei kavatsenud ma välja näidata.

Kui ma teist korda aastaks Norra läksin kordus põhimõtteliselt sama stsenaarium, vaid sõbrannad olid seekord koju jäänud. Ikka saadeti  mind lennukile nagu rokkstaari, lillelise kleidi asemel olid mul seekord jalas teksad. Pisaraid ja ähmis olekut oli sama palju kui eelmine kord, kuigi nüüd olin ma juba 18-aastane ning aastaks ülikooli minemas. Pere jaoks olin ma ikka "väike Maria, kes kauaks ajaks kodunt kaugele läks". 

Kolmas kord saatis lennujaamas mind ära vaid üks inimene – sõber, kuid ma tundsin, et sõprusest oli välja kasvamas midagi rohkemat. See hirmutas mind. Lennukisse istudes tundsin ma kergendust. Ma tahtsin kõigest eemale. Ma tahtsin ära. Mul oli hea meel, et sain lihtsalt lennukisse istuda ja ära sõita.

Kui ma mõned aastad hiljem tööalaselt tihedalt Norra vahet hakkasin käima, viis Janek mind igal esmaspäeva varahommikul lennujaama ja tuli igal reede hilisõhtul mulle vastu. Peaaegu iga kord ootas ta mind lillekimbuga. 

Möödusid veel mõned aastad ja enam ei saatnud mind lennujaama isegi enam Janek. Vastutulemisest ja lilledest rääkimata. Tänaseks oleme jõudnud olukorda, kus Janek sõidab hommikul tööle, mina lennujaama ja mõne päeva pärast olen ma tagasi kodus. Norrasse minekut ja tagasitulekud ei erine kuidagi ühest tavalisest tööpäevast. 

Ajad on muutunud. Enam ei ole välismaal käimises mitte midagi erilist. Vaevalt veel kunagi tuleks aeg, et keegi mind pisarate saatel lennule saadab ja lilledega tagasi tulles vastu võtaks. Mälestus sellistest aegadest on talletunud vaid mällu, vanadele piltidele ja piinlikele koduvideotele.