Algas kõik kenasti. Flygbuss peatus täpselt seal, kus pidi. Trammipeatus oli täpselt seal, kus pidi. Trammid 6 ja 8 läksid täpselt sealt, kust pidid. Sinna, kuhu pidid. Ja tramm peatus täpselt seal, kus pidi. Neljas peatus - Svingeln.
Järgmiseks seisin ma keset inimtühja Göteborgi. Tee hargnes neljaks. Kõndisin ühele poole ja teisele poole. Vedades kaasas kohvrit, läpakakotti ja käekotti, kuhu oli sisse mahutatud terve elu ja kaalus seetõttu terve tonni. Hotelli ei paistnud kusagil. Mittemingisugunegi loogika ei aidanud. Hotelli telefon ei vastanud.
Eemalt lähenes täpike. Kissitasin silmi. Ei olnudki täpike, hoopis inimene! "Vabandust, kas Te saaksite mind aidata üht hotelli leida?" Meesterahvas vaatas mulle hämmingus otsa. Oeh, ohkasin ma endamisi lootusetult, vist ei tunne linna. Minu üllatuseks vastas meesterahvas inglise keeles, et ta linna ei tunne, aga on just oma hotelli teel. "Spar´i?" küsisin ma lootusrikkalt. Meesterahvas noogutas: "Vist jah!". Mul ei jäänud muud üle kui talle järgneda.
Klõbistasin oma kingakeste ja kottidehunnikuga tema kannul. Läbi inimtühja ja pimeda Göteborgi. Lootes, et tegu ei ole abivalmis turisti asemel mingi sarimõrvari või niisama hulluga, kes rumalat ja eksinud blondi mõnda kõrvaltänavasse meelitab, et ta seal ära tükeldada. "Ega ma ei tea, kas see on sama hotell," lausus ta ükskõikselt kui olime mõned minutid kõndida jõudnud. Ma ei osanud midagi vastata. Ega mul suurt valikut olnud: kas jääda keset inimtühja tänavat ootama (keda või mida?) või järgneda abivalmis turistile/potentsiaalsele sarimõrvarile.
Kümme minutit hiljem olime kohale jõudnud. Ma olin ühes tükis. Ka hotell oli õige. Meesterahvas kadus kiirustades hotelli, justkui kartes, et hoopis mina võiks potentsiaalne sarimõrvar olla.
Kell kaksteist vajusin ma rampväsinuna oma voodikesse. 15 tunni jooksul olin ma jõudnud sõita pool tundi taksoga, neli tundi rongiga, 45 minutit bussiga, tund aega lennukiga, 20 minutit jälle bussiga ning kümme minutit trammiga.
No comments:
Post a Comment