Varahommikused vaatlused ja eluliselt olulised tähelepanekud

  Iga kord kui ma hotelli hommikusöögilaual näen praekartuleid ja lihapalle, mõtlen ma kes need on, kes midagi sellist hommikusöögiks söövad, ja kes tuleb üldse selle peale,et need menüüsse panna. Nii ka seekord.

Ma olen varajane ärkaja ja nii on mul aega ümbrust vaadelda. Ma vaatan maanduvaid ja õhkutõusvaid lennukeid, uniste ja vähem uniste nägudega inimesi ning piilun silmanurgast nende taldrikuid. Minu üllatuseks on minu ümber küllalt inimesi, kes pool seitse hommikul õnnelike nägudega praekartuleid süüa vitsutavad.

Teen kaugeleulatuva järelduse, et imelikud pole mitte kõik teised, kartulid väga varaseks hommikusöögiks on täiesti okei, imelik olen hoopis mina. Ja võib-olla loebki keegi kõrvallauas ka minu kohvitasse. Ja blogib sellest just samal hetkel. Omas keeles.

Ometi võib hommikusöögist ära tunda norraka. Mitte keegi teine ei mugi (pruuni) juustuga kaetud paksu leivakääru samasuguse õnnetundega. Kõrvale keedetud muna. Ja lihapalle ning kartuleid söövad kõige usinamalt mu fellow ida-eurooplased. Meid (ükskõik kui palju me Eestit Põhjamaana ei reklaami ja ei püüa meeleheitlikult teistest erineda, keskmise norraka jaoks tuleme me ikka kõik ühest kandist ning räägime  ikka kõik leedu keeles) on seekord hotellis palju.  Norrakas on külalislahke ja seepärast ka lihapallid ning kartul.
....
Kõrvallaud poetab paar keedumuna käekotti. Kahju et ma käekoti tuppa unustasin. Püksitaskusse ei mahu midagi. Neetud skinny jeans!