Vigane pruut

Esimest korda oma elus äkasin ma haiglatoidu lõhna peale. Käed on läbi torgitud nagu narkomaanil ja kõhus ikka see õõvastav voolik. Ma ei teagi, mis kõige hullem on olnud, kas palatis oma
Järjekorra ootamine ja teiste juttude pealtkuulmine, mis enne operatsiooni ei mõjunud just kõige rahustavamalt,
kanderaamil operatsioonile sõitmine või kõik ülejäänu. Ilmselt kõik ülejäänu kokku.
Alles siis kui mult 101 kord küsiti, kas ma ikka olen söömata ja joomata, samal ajal kui keegi teine mu veeni kallal nahistas ja keegi kolmas mulle hapnikumaski pähe surus, sain ma aru, et ma ei lähe lihtsalt vereproovi andma. Jõudsin veel paar musta nalja teha...
Ja ärkasin mingis tundmatus ruumis, kõrvus ebaühtlane piiksumine ja minu ümber venekeelne vada. Ainuke, millest aru sain, oli "suma šašla". Mul ei olnud jõudu, et mõelda, kes lolliks oli läinud... Alles hiljem sain teada, et loomulikult ei ärganud ma printsessi kombel, vaid olin tähelepanu saamiseks kätega vehkinud ja niisama vehelnud.
Ö
Veel mõned tunnid hiljem avastasin ma, et pole iseseisvalt võimeline liikuma. Vaid sõnadel "kjas tjoome pjissimiseks sjiiber" oli tervendav jõud. Ma saan ise hakkama! Saingi, mis sellest, et poolel teel tuli mind nuuskpiiritusega turgutada ja mu kõhu külge paigaldatud voolik tundus talumatu raskusena kaasas kanda.
Őöga suudeti mulle nii palju valuvaigisteid sissd sööta, et varahommikuks olin isegi võimeline külge keerama ja poollombakana ilma nuuskpiirituseta liikuma. Isegi kõhukotist sain lahti...
Kuid igatahes, kõik,kes minu rahustuseks rääkisid, et pole midagi hullu, valetasid. Mõelda vaid, et ma naiivne arvasin, et võiksin juba homme Oslo lennukile istuda.
Kogu selle lamamise juures on siiski ka midagi positiivset. Ma olen oma nutitelefoni kasutamisel uuele levelile jõudnud. Sellest ka tavapärasest rohkem vigu - ma alles saan imevidinaga tuttavaks. Ps: pikad küüned ei tule tutvusele kasuks, aga vähemalt pole "tere" enam "gfde":D