Õnneks on nii vähe vaja

Ma olen tihti unistanud sellest, et saaks lihtsalt vedeleda, nii et mitte midagi tegema ei peaks, lihtsalt vedeleks ja oleks. Kasvõi nädala. Oh oleks see vast õnn, olen ma mõelnud... Olge ettevaatlikud oma soovidega, neil on kombeks täide minna... 90% sellest nädalast olen ma veetnud lamavas asendis.
Õnn oli hoopis SEE kui ma ilma suurema vaevata voodist püsti sain. Õnn oli hoopis SEE, kui ma sain lõpuks ometi külili magada. Õnn oli hoopis SEE, kui ma majast välja sain. Mis sellest, et iga mu liigutus meenutab 30-aastase (kaks päeva saan ma veel kirjutada 30!) asemel 60-aastase omi, aga ikkagi...

Terve nädala, mis ma voodis veetsin, paistis akna taga imekaunis kevadpäike ja ma unistasin sellest, et saaksin maja ees päikese käes istuda. Aga tooli ma ise liigutada ei tohi ja õhtuti selleks ajaks kui Janek töölt koju jõudis, oli mul juba meelest läinud, et teda paluda. Nii ei jäänud mul muud üle kui oodata laupäeva, et siis Hinkuse kombel päikese käes istuda. Kõrvuni kasukasse mässituna. Vaikides. Silmis salapärane pilk.

Ja loomulikult - NÜÜD kui mu toolikandja on kodus olemas, lakkas päike paistmast.

Mis aga puutub me esimesse haiglakogemusse, siis mul on tunne, et huumorisoont mult siiski õnneks ei eemaldatud, sest nüüd tundub kogu see ebameeldiv kogemus tagant järele üsna naljakas. Ja mida rohkem ma mõtlen, seda enam hakkan ma uskuma, et tädi Helju elab minus edasi. Ma tunnen ta'st puudust. Praegu oleks nii tore talle helistada ja rääkida, kuidas ma haiglas endale sõbranna leidsin, kuidas me haiglakoridoris edasi-tagasi jalutasime, vahepeal pikast jalutuskäigust (koridor oli siiski oma 20m ikka pikk) ära väsisime, kumbki oma palatikeses veidike puhkasime ja siis edasi jalutasime. Ikka teosammul ja mõlemad oma voolikukotikest käevangus hoidmas.

Ma räägiks talle, kuidas Janek mind käevangus koju toimetas, kannatlikult ootas, kuni ma teosammul edasi liikusin, mulle voodi ära tegi, tabletid ja vee voodi kõrvale lauakesele sättis ning pahandas, kui ma end liigutada tahtsin. "Sa oled nagu "Minuscule'ist" see sipelgas, kes hommikuti mööda maja ringi kihutab ja suhkrut varastab," lausus ta iga kord kui ma end jälle püsti ajasin ja sihitult vannituppa ja tagasi kõndisin.
"Tõsi jah?" vastasin mina, "mina tunnen end hoopis nagu hunt "Punamütsikese" muinasjutust."
"Ma ei hakka sulle ütlema, kui palju kogu see olukord mulle tegelikult hoopis tädi Heljut ja onu Endelit meenutab," lisas Janek.

Ja kui mul oleks võimalik, siis ma küsiks tädilt, kas siis kui tema haiglas oli, anti talle ka enne haiglasse minekut kätte infoleht, kus seisis: "Haiglasse mineku hommikul käige duši all ja peske puhtaks juuksed."

Ma räägiks veel asju. Kasvõi seda kui ma voodis ärgates enda küljes voolikut nägin ja küsisin õelt, mis see on. Sest ma lihtsalt ei teadnud, MIS see on. Ja kuidas õde aeglaselt ja väga püüdlikult mulle selgitama hakkas: "Teil oli täna operatsioon, kas te saate aru, ja teile..." Ma oleksin tahtnud talle vastata, et jah, ma SAAN ARU KÜLL, ma lihtsalt esimest korda elus näen sellist asja, ja küsisin selle pärast, mitte selle pärast, et oleksin mälu kaotanud. Või kui teine õde mu käest midagi püüdlikult küsis, aga andis siis lõpuks alla, kui ma ei reageerinud. Ei, ma ei olnud mälu ega aru kaotanud, ma lihtsalt ei saanud aktsiendi ja tundmatute sõnade tõttu aru... Aga pika jutu rääkijat mu'st ei olnud. ma kuulsin oma mõtteid, kuid mu huuled ei liikunud mõtetele järele. Ma tundsin end nagu oma "Tuukrikell ja libilikas"...

(Aga mu 50. uue sõna nimekiri saab korralikult täiendust. Sest juba voolikott ei ole voolikott vaid hoopis dreen. Ja kirjutatakse d-ga. Mitte t-ga. Nagu mina oleks kirjutanud. Kuigi ma tean, et drenaaž kirjutatakse ju d-ga.)

************
"Sa vaata, et see sulle külge ei jää," kommenteeris Janek kui ma end diivanilt kööki vedasin.
"Mis?" küsisin ma ma.
"See vasaku käega kõhust kinni hoidmine. Sulle jäävad igasugu kummalised asjad külge. Pärast kõnnid mul nagu titemamma ringi, nemad ka hoiavad ju kõhust kinni niimoodi."

Mul on tunne, et juba on jäänudki...