Minu ajutise haiguse tõttu elame me Janekiga hetkel nagu majakaaslased. Mina ööbin alumisel korrusel diivanil ja Janek ülemise korruse "härraste magamistoas". See tähendab ühtlasi ka seda, et Janek on norskamise korral minu küünarnukilöögi ulatusest väljas. Nii juhtuski ühel ööl, et ärkasin Janeki "lõrina" peale."Janek! Jää vait!" püüdsin ma alt korruselt kisada, kuid sellest oli vähe kasu -selleks, et karjuda nii nagu tavaliselt, ei olnud mul jaksu, veel vähem oli mul jaksu trepist üles komberdamiseks, et uks sulgeda. "Jaaaaneeek!" püüdsin ma uuesti, aga tulutult. Lõrin jätkus.
Hommikul sain ma talle seda muidugi ette heita: "Mul on üks etteheide ka." Janek vaatas mulle üllatunult otsa.
"Jah, just nii. Etteheide. Ise ütlesid, et kui midagi on, et ma siis hüüaks. Aga mis sellest kasu on, kui sa ei kuule? Aga kui ma oleksingi öösel midagi vajanud?"
"Mis siis oli? Kas juhtus midagi?" uuris Janek murelikult.
"Muidugi juhtus. Sinu norskamine juhtus. Aga sa ei kuulnud, et ma palusin sul vait jääda."
"Palusid jah...."pomises Janek, mõtles veidike ja lausus siis: "Miks sa ei helistanud? Telefonihelinat ma oleks ikka kuulnud!"
Järgmisel ööl äratas mind jälle magus lõrin ülakorruselt. "Jaaaanek," püüdsin ma endast märku anda. Tulutult. Ega siis midagi. Tuli helistada. Kuulsin ülakorrusel telefonihelinat ja juba järgmisel hetkel vastas unine Janek: "Halloo?"
"Kas sa oleksid nii hea ja võiksid norskamise järele jätta?" küsisin ma oma ülakorrusel magavalt abikaasalt telefoni vahendusel.
"Mhm," vastas unine Janek ja me panime torud ära.
Saabus vaikus.
Nii olemegi me järgnevad õhtud läinud magama soovides üksteisele "head ööd" ja lisanud siis: "Kui midagi on, helistame!"
Moodsad ajad.
No comments:
Post a Comment