Brutselee ja Tilluke Delisa jätkavad tutvumist

 Tilluke Delisa ei osanud esialgu Brutselee  kohta seisukohta võtta. Kas peenikese ja piiksuva, kuid ometigi salapäraselt tuttava häälega olend kapi taga peidus olevates torudes oli sõbralik või oleks targem olnud teda karta. Kui võtta kurjakuulutava sahina järgi, mida torukollid aeg-ajalt tekitasid, oleks pidanud Brutseleed pigem kartma. Ükski sõber ei tee ju selliseid koledaid hääli. Tilluke Delisa ei mäletanud küll kordagi kui naabri-Grete või kõrvalmaja-Rauno oleks niimoodi sahisenud.
Aga samas jälle kui Brutselee oleks olnud pahatahtlik, siis ta ei oleks ju hakanud end tutvustama vaid oleks kohe Tillukest Delisat näiteks kõrvast hammustanud.

Tilluke Delisa ei teadnud, mida teha ja mida mõelda. Oli Brutselee üldse olemas? Oli keegi tõepoolest temaga läbi pruuni seinakapi rääkinud või oli ta seda endale lihtsalt ette kujutanud? Suurem õde ajas Tillukesele Delisale nii palju pada, et mõnikord ei suutnudki Tilluke Delisa enam aru saada, mis oli tõde ja mis mitte, mida oli Suur Õde kokku luisanud ja mida ta ise hiljem välja mõelnud. Suurem Õde kohe oskas Tillukest Delisat segadusse ajada. Ja nii ka seekord.

Tilluke Delisa kuulatas. Kapis oli täielik vaikus. Korraga kostus teisel pool kappi kolksatus, just nagu oleks keegi vanni kukkunud.
"Brutselee?" sosistas Tilluke Delisa arglikult hoides ise hinge kinni, sest ta ei olnud enam päris kindel, kas ta oleks tahtnud, et Brutselee oleks päriselt olemas olnud või tahtis ta, et oleks Brutseleed ette kujutanud.
"Jaa, ma olen ikka siin," vastas peenike piiksuv hääl kapist. Tilluke Delisa võpatas. Nüüd oli asi selge. Brutselee oli päriselt päriselt olemas!
"Mis kolks see käis?" küsis Tilluke Delisa.
"Ah tead, mul on üks tilluke õde, kes alatihti jätab oma mänguasju igale poole vedelema ja nii ma siis nüüd ühe otsa koperdasingi ja kukkusin. Nii natuke jäi puudu sellest, et ma oleks trepist ka alla veerenud. Ja kellele seda õnnetust veel vaja oleks olnud! Siis oleks pidanud jalad ja käed kipsi panema ning poleks pikka aega voodist välja saanud," vuristas Brutselee pahural häälel.
Tilluke Delisa oli hämmingus. "Sul on ka õde?"
"On jah" torises Brutselee edasi. "Tegelikult on ta selline armas jõnglane, kui ta veel natuke rohkem mu sõna ka kuulaks, siis ta ehk poleks nii tüütu ka."
"Mul on ka Suurem Õde," vastas Tilluke Delisa.
"Ma ju tean," turtsatas Brutselee, "Ega ma siis eile siia kolinud, ma elasin siin torudes juba ammu enne teid. Ja muide, kas sina kuulad oma Suurema Õe sõna?"
Tilluke Delisa jäi mõttesse. Ta tahtis vastata "jah", aga ei olnud päris kindel, et see tõde oleks olnud. Tõepoolest, Tilluke Delisa ei seganud Õde kunagi kui see kõrv raadio ääres saateid kuulas ja midagi kogu aeg lindistas, ega ka siis kui Õde tundide kaupa telefoni otsas rippus, ega ka ka siis kui Õde vannituppa elama jäänud oli, kuigi ka Tilluke Delisa oleks tahtnud hambaid pesta. Selle järgi otsustades oleks ta tahtnud öelda, et ta kuulab alati Õe sõna ja teeb kõik nii nagu Õde tahab, kuid siis meenus talle, et mitte alati ei olnud Suurem Õde temaga rahul. Ikka ja jälle karjus ta Tillukese Delisa peale: "Kas sa ei saa aru, mida ma räägin?" või "Kas sa ei või üks kordki kuulata, mida ma sulle ütlen?" või midagi muud sarnast. Nii et, täie südamerahuga ei saanud Tilluke Delisa oma veidrale uuele tuttavale vastata, et ta alati Õe sõna kuulab.
"Ega ma vist alati ei kuula küll," vastas ta vaiksel häälel.
"Hmmm," pomises Brutselee piuksuvalt, "see nende väikeste õdede viga ongi. Nad peaksid rohkem oma Suuremaid Ja Targemaid Õdesid kuulama."
Tilluke Delisa noogutas. Jah, ta oli aru saanud, et Suured Õed on targemad ja teavad rohkem.

(jätkub)