Kui eelmine postitus oli pigem melanhoolne, sest kaotusi, mis paratamatult selliseks muudavad, on olnud piisavalt, samuti ka tagasilööke, väga ebameeldivaid kohtumisi ja üldse päris paraja portsu ebameeldivusi, siis järgmine päev oli hoopis helgem. Nii nagu meie elu siin hetkel on. Nagu Ameerika raudtee. Üles ja alla. Hirmust karjudes ja elevusest kõva häälega naerdes.
Meil ei olnud Idaga pühapäevaks muid plaane kui jalutama minna, sest mida siin muud ikka teha. Pühapäevased jalutuskäigud on saanud osaks meie argipäevast, ja mida pikemad seda paremad, sest pean ausalt ütlema ka, et värskes õhus liikudes tunnen ma end kordades positiivsemana. Ja eile oli imeilus sügisilm. Päike paistis ja silitas põski.
Elu on veider. Plaanideta pühapäevast sai täiesti korraliku programmiga päev.
Tund aega peale jalutuskäigu algust, jõime me kohvi ühe mu vahetusõpilasaegse perekonna juures, veel tund peale seda sain ma sõnumi Antonilt ja Lilianilt, kes meid Maihaugenisse käsitööliste päevale kaasa kutsusid, paar tundi hiljem sõime me Antoni juures lõunat. Kuna Anton kuulub Vabamüürlaste hulka, hakkasime me sel teemal rääkima ( nii palju kui nad võivad, eksju) ja ma laenasin Antonilt raamatu Vabamüürlaste reeglitega. Ida jäi diivanile tukkuma, mina hakkasin lugema. Järgmisel hetkel sain ma snapi Lilianilt, et kell kuus olgu me kohal nende juures. Vein ja pitsa ootas.
Ma olen saanud terve perekonna võrra rikkamaks. Ma olen leidnud inimesed, kes mind ja Idat võtavad sellistena nagu me oleme (tema armas ja mina veider;), nad lihtsalt on meie jaoks olemas. Antoniga jutuajamised on rikastanud mu silmaringi. Näiteks eile sain ma teada, kuidas tema koju sattus Knut Hamsunile kuulunud seinakell. Ma olen saanud teadmiste ja kogemuste võrra rikkamaks.
Ja kui mõelda, siis seda polegi nii vähe?
Ma pean tunnistama, et peaksin end tundma õnneliku inimesena. Aga siis saan ma mõne arve, mille tasumiseks mul raha pole ja mõtlen jälle, et kurjam küll, kuna see materiaalne pool ometi kontrolli alla saab, sest kõik muu on nii tore.
No comments:
Post a Comment