Saturday, September 26, 2015

Tunnetest ja tänulikkusest


Ma ei ole kunagi väga hästi osanud oma tundeid välja näidata, või kui siis mõelda, just positiivseid tundeid. Oma vihapurskeid oskan ma suurepäraselt pereliikmete peal välja näidata, aga muus osas ei ole ma väga osav.

Ma istusin eile poes ja nutsin, loomulikult sattus sel hetkel poodi ka üks külastaja, ma pühkisin pisarad ja vabandasin (nutust kinnise ninaga), et ma sellises olekus külastajaid vastu võtan. Naine naeratas ja ütles: "Sellest ei ole midagi. Inimesed, kes oma tundeid julgevad välja näidata, elavad rikkamat elu." Me rääkisime veel paljudel teistel eksistentsiaalsetel teemadel ja vestlus temaga pani mind mõtlema. 
Viimased neli kuud minu elust on mind väga palju muutnud. Nii heas kui halvas mõttes. Näiteks hakkasin ma mõtlema, kui tihti ma ütlen, et issakene, miks Ida nii halb laps on, kuid eile hakkasin ma mõtlema, et asi ei pruugi olla Idas. Kas ma olen endalt küsinud, et võib-olla olen hoopis mina halb ema? 
Lisaks olen ma maadelnud viha ja vihkamisetundega, ma ei mäleta, et ma oleksin kedagi varem vihanud, kuid viimase paari kuu jooksul on mu hing nii vihkamist täis olnud, et see on muutnud mind kibestunuks, ma olen soovinud halba ja mõelnud halbu mõtteid. See ei ole tegelikult üldse mina. Ma olen püüdnud sellest mõttest lahti lasta.

Vihkamine on asendunud hirmuga.

Ma olen oodanud positiivseid vastuseid erinevatele koostöövormidele, kuid saanud eitava vastuse või üldse mitte vastust. Üks neist oli "Minu Norra" kirjutamine, mul oli lootus, et just mina saan selle loo kirjutada, kahjuks sain ma vastuseks, et "olid viimaste kandidaatide seas ja kirjutad hästi, kuid valisime seekord teise kirjutaja, sa võiksid oma lugu kellelegi teisele pakkuda." Ma üldse ei kahtlegi, et minust on kordades paremaid kirjutajaid, kuid kui te oleksite minu asemel, siis oleksite ju teie ka kurvad. Ja see ei olegi üldse etteheide ega hala, vaid lihtsalt üks tunne neist sadadest tunnetest, mida ma viimase paari kuu jooksul olen tundnud.



Ma olen vähemalt kaheksa korda mõelnud, et ei taha enam üldse elada, ma olen tahtnud alla anda, sest ma ei ole suutnud selgelt mõelda ega naiivselt (nii nagu mulle muidu kombeks on) mõelda, et "ahh, kõik saab niikuinii ühel või teisel moel korda". Ma püüan välja tulla depressioonist ning keskenduda pisiasjadele, leida lahendusi.

Ma olen ka kurb, et mul ei õnnestu oma jõududega kolida poodi suuremale pinnal, mis nii ahvatlevalt siin kõrval mind tühjana ootab:) Mu tuttavad hoiatasid mind, et mul ei ole mõtet Hooandjaga vaeva näha, sest see ei toimi (erinevatel põhjustel) niikuinii, ma võtsin seda südamesse. Ma võtsin südamesse sapiseid kommentaare, kuid täna püüan ma näha nii, et  see ei ole maailmalõpp. Ju see peab millekski nii minema, et peame ikka ära mahtuma siia tikutoosi, mille me siiski oleme suutnud teha hubaseks ja armsaks pesaks.

Ja siis tulevad positiivsemad muutused.

Tegelikult ei ole kõik sugugi mitte vaid mustades toonides. Eile pidin ma (veidike raske südamega) panema müüki mulle mõned olulise sentimentaalse väärtusega ehted. Käekella, mille mulle perekond ülikooli lõpu puhul kinkis, kõrvarõngad, mille mulle kinkisid Ida sünni puhul isa ja tädi Kaire, ning mille ma Idale kunagi edasi tahtsin kinkida. Asjad, mil on minu jaoks lugu, kuid teistpidi hakkasin ma mõtlema, et need on vaid asjad. Lood ja mälestused ei kao kuhugi, need jäävad alles. Viimase nelja kuu jooksul olen ma kaotanud palju, kuid ma olen saanud selgeks, et elus polegi olulised asjad, mis meil olemas on, vaid need, kes meil olemas on.

Ma olen loobunud suhtlemast inimestega, kes mõjuvad negatiivselt. Eelmisel nädalal käisin ma ühe tuttavaga kohvi joomas, peale seda tunnikest olin ma emotsionaalselt nii kurnatud, sest talle ei sobinud ükski asi, ta nägi kõiges vaid halba. Ma tundsin, et rohkem ma temaga suhelda ei taha. Võib-olla see kohtumine peegeldas mulle kõike seda, mis mulle enda juures ei meeldi. Sellisel juhul olen ma selle kohtumise eest tänulik.

Ma olen õppinud tänulikkust. Mul on palju, mille eest tänulik olla. Tõsi, on hetki, kus ma ei suuda seda selgelt näha ning keskendun ikka sellele, mida mul pole, kuid tegelikult olen ma tänulikum kui kunagi varem oma elus. Ma olen tänulik oma sõpradele. Kas teil on mõni selline sõber, keda te tahaks kogu hingest tänada, aga ei oska? Ei oska seda tänulikkust kuidagi deasi anda. Sõnadest jääb puudu, materiaalselt pole võimalusi ning kuidagi ei suuda välja mõelda mõnd tegu, millega oma tänulikkust välja näidata. Kuidas selliseid sõpru tänada?


9 comments:

  1. ära kurvasta, kuna Sa oled seal üksi siis on selge, et tahaks suhelda aga väikse lapsega oma muredest rääkida... asjadest rääkides- need on ainult ASJAD, loomulikult sentimentaalse väärtusega kuid kui nende müük aitab Sind siis mõtle nii, et need asjad tegid Sulle head :) ole tubli (kahju, et oled kaugel muidu kutsuks kohvile ja saaksid end tühjaks rääkida)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa pead kohviga siia tulema;)

      Delete
    2. nii pika tee peal jahtub ära :)

      Delete
  2. Kriisides sulab ära kõik mittevajalik, järele jääb suurema kullaprooviga sisu, kui kunagi varem. Pea vastu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on hästi öeldud. Küll ma vastu pean, virisen ja halan ära ning liigun edasi:) oktoober tõotab tulla üks tore kuu ka:)

      Delete
  3. Eks me oleme ju kõik ainult inimesed, stressame pisiasjade pärast, kuni neist võivad saada suured asjad. Ka mina teen nii. Mõistus ütleb ühte, kuid miski nagu ei lase põhjalikult rahul olla. See, et sinu sulest ei tule Minu Norrat, on küll kahju. Igatahes soovin jaksu ja meelekindlust, et leppida asjadega, mida sa muuta ei saa, julgust muuta seda, mida muuta saab ning tarkust nende vahel alati vahet teha.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul endal on ka "Minu Norrast" kahju, kuid nagu öeldud - ma üldse ei kahtlegi, et kellegi Norra on veel huvitavam lugeda, mina ootan huviga ja kes teab, võib-olla pakub kellelegi huvi ka minu Norra.
      Selle tarkusega on nagu ta on - mõnikord on lihtne asjadel vahet teha, teinekord aga mitte nii väga;)

      Delete
  4. Nii hea on sellist ausat emotsiooni lugeda! See ei tähenda, et oleksin kuidagi kahjurõõmus, vaid vastupidi- mõnus on lugeda, kui inimene suudab keerulises olukorras edasiviivalt mõelda ja seda ka teistega jagada julgeb. Aitäh!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellistes olukordades tuleb oma vimanegi jõud kokku võtta ja edasiviivalt mõelda. Ilma lähedaste ja sõprade toeta ei suudaks ma ilmselt nii mõelda ning oleks depressiooniga mõnes raviasutuses, sõbrad ja lähedased aitavad asju helgemalt näha:)

      Delete