Thursday, September 19, 2013

Emotsioon nr 72

Trampisin eile natuke mööda linna ja poode ringi, rõhk sõnal natuke. Koju jõudes olin ma surmväsinud ja vajusin teleka ees diivanil suht kohe mõnusasse magusasse unne. Kas tõesti võib juhtuda, et olen nii väsinud, et saan täna öösel magada, mõtlesin ma oma peakeses lootusrikkalt.
Voodisse minnes jäingi ma kohe magama. Paariks tunniks. Ja siis hakkas pihta. Keerasin vasakule küljele, magasin veidi ja tundsin, kuidas külg on surnud. Vahetasin poolt. Keerasin paremale küljele, magasin veidi ja tundsin, kuidas külg on surnud. Jäin selili lamama ja tundsin, kuidas mu kõht on nii raske ja kõva, et ma ei jaksa seda lihtsalt enda peal hoida. Keerasin vasakule, keerasin paremale. Igatepidi oli halb olla, küljed surid ära ja kõht pressis. Padi kõhu all või mitte. Selili olles ajas iiveldama. Tundsin, kuidas kõik üles ajab. Kõht oli kõva ja raske. Uni oli läinud. Koperdasin mööda maja ringi.
Nii palju siis mõnusast magusast unest. Hommikul trepist alla loivates tundsin, et mu jalad on täielikult surnud. Ja väsinud. Ma ei hakka sellest rääkimagi, kui väsinud on mu keha ja vaim.

No comments:

Post a Comment