The reflection's changed a bit ehk liikuv diivan vol 2

Mul on kodus üks Burberry mantel, mille ma kunagi hea hinnaga endale soetasin. Minu Burberry-obsessioo nei tule ju kellelegi üllatusena, seepärast pole midagi imestada, et ma selle endale soetasin kuigi ta mulle veidike suur oli. Nagu on mul kapis ka mitu paari number väiksemaid kingi, mille ma soetasin hea hinna tõttu ja käin nendega varbad krõnksus. Ilu nimel kõigeks valmis. 

Täna vaatasin ma kapis rippuvat Burberry´t ja rõõmustasin. Lõpuks ometi saan ma seda vähemalt üks kord kanda nii, et see on mulle paras. Tõmbasin mantli selga ja hakkasin seda kinni nööpima. Aga...mantel ei läinud enam eest kinni:) 

Vaatasin end peeglist ja pean tõdema, et peegelpilt on "veidi" muutunud. Pole siis ime, et suur osa üüratu suurtest rasedariietest mulle enam selga ei taha mahtuda.

                                    Juuli lõpuks olin ma muutunud selliseks: 

                              

Augustis nägin ma välja selline. Matsakas maanaine. Lihavate käsivarte ja tugevate säärtega.

 

 Septembriks on olukord üsna kõhukaks läinud. Sukkpükste jalgapanek võrdub maratoni läbimisega. Eriti vihastab mind kui suudan need valepidi jalga tõmmata ja pean kogu protseduuri uuesti alustama. Jalgade raseerimine on ikka täiesti omaette ettevõtmine. Muust raseerimisest ei hakka ma rääkimagi, see on puhas naljanumber (aga ma ei suuda end ka kosmeetiku juurde vedada, kuidagi piinlik on millegipärast). 

Jäänud on 38 päeva. Ma loodan väga et mitte rohkem. Ma tunnen end nagu randa uhtunud emavaal.

 Seda, et ma kunagi päriselt normaalkaalus ikka ka olen olnud, on hetkel raske uskuda. Isegi siis kui pilte vaadata. Kusjuures, sellel pildil olen ma paks. Ohh, kuidas ma tahaks juba jälle nii paks tagasi olla:)