Tegelikult on juba järgmisel hommikul raske tema peale pahane olla, siis on ta nagu ulakust teinud koolipoiss, kes nurka panemise hirmus õpetajalt vabandust palub, aga seekord mõtlesin ma, et ma olen kangem. Ei anna kurbadele kutsika silmadele järele ja lasen tal praadida, räägin veel patte juurde, sest ta ise ju niikuinii ei mäleta. Aga ei saanud ma midagi pahane olla. Juba järgmisel hetkel päästis ta päeva. Või ütleme siis isegi nii, et mu poole aasta projekti.
Mul on neljapäevaks vaja valmis saada üks projekt, mille kirjaosa valmissaamises ma ei kahelnud. Ei kahtle ka hetkel kui mul veel umbes viis lehekülge + korrektuur puudu on. Joonistamise osa valmistas mulle peavalu. Ma proovisin, ma ausõna proovisin, aga no see, mis välja tuli, ei kõlvanud kukesaba alla ka. Lõpuks võttis Janek ohjad (st pliiatsid) oma kätte. Pool tundi hiljem olid mul olemas täpselt sellised pildid nagu ma vaimusilmas olin ette kujutanud. Ma ei suutnud seda uskuda! Ta oli küll rääkinud, et oskab joonistada ja eputanud oma kunstiõpetajast emaga, aga et ma kohe kunstnikuga koos elan, vot seda oli ta suutnud seitse aastat mu eest varjata. Ja mina arvasin, et tunnen oma meest läbi ja läbi! Ma olin nii õnnelik ja rahul, et ei osanud seda isegi sõnadesse panna."Aga kas sa tead, et nüüd kui hästi läheb, siis sa pead raamatule kõik illustratsioonid joonistama ja neid pilte on ikka kordades rohkem?" ütesin ma, ise ikka veel heldinult joonistusi käes hoides.
Janek krimpsutas nina. Ohkas sügavalt. Tegi end põnevaks.
"Mõtle, sa saad kuulsaks," moosisin mina. "Kümme korda kuulsamaks!"
Janek ei krimpsutanud enam nina. Ei ohanud sügavalt. Vaid vastas:
"Kuulsuse vastu pole mul midagi. Diil!"
Diil tõepoolest. Hiljemalt detsembriks anname me raamatu välja. Ongi liiga pikk paus juba kirjutamises olnud.
Ja öelge nüüd, kuidas ma saaksin ta peale pahane olla? Ei saa ju! Ma oleks peaaegu, et nõus ta jalgu pesema. Või masseerima. Kui ta seda sooviks. Ma võiks isegi uue Vana Tallinna osta;)
No comments:
Post a Comment