"Aga ma olen ju joonud ja suitsetanud.." ütlen ma veidike punastades arstile.
"Siis ongi nüüd õige aeg maha jätta," vastab arst.
Ausalt? Seda ma ei teadnudki, mõtlen ma sarkastiliselt. Ma ei küsinud ju seda! Mul tekkis paanika, et olen midagi (kedagi?) enda teadmata kahjustanud. Ma ju ei osanud seda oodata...
Ma olen pahane, et arst midagi rohkemat kui et "kasvage siis hästi" ei ütle. Ma ei tea ju kogu sellest lapseootuse-värgist midagi! Et mida ma nüüd tohin ja mida ei tohi, või tohin ma kõike. 45-eurose visiiditasu eest oleksin ma veidikene rohkem informatsiooni oodanud.
Autosse istudes tuleb mulle meelde, et mul jäi küsimata, kas juukseid tohib värvida. Ma olen kunagi kusagilt kuulnud, et ei tohi...
Juukseid võid näiteks hennaga värvida, kui arvad, et muidu lapsele pöördumatuid kahjustusi tekitad :D Aga ma usun, et kui see sindrinahk nii vastupidav on siiani olnud, siis elab väikse juuksevärvimise ka üle.
ReplyDeleteAga mida mina ka tean, eksole. Mina igatahes värvisin. Täitsa poevärviga ja puha. Vastik hoolimatu tulevane ema olen, tea nüüd, kas sellise nõu üldse kuulata, eksole.
Pöördumatu kahju saan ma pigem teha sellega kui laps minu iseloomu pärib:D ja mis on üks väike juuksevärvimine selle kõrval.
ReplyDeleteThumbs up, tulevased hoolimatud emad;)
Ühtlasi kõlan nagu stalker, aga tahan su e-maili :D Ei suuda kuskilt su kontakte leida :(
ReplyDeleteOma isiklik stalker. See oleks äge! veldigheldig@yahoo.com - kõigile praegustele ja tulevastele stalkeritele:D
ReplyDeleteTead, Sa ei pea tegema mitte midagi teistmoodi, kui Sa siiani teinud oled. Okei, suitsud, alkohol, jne - kõik see, mida normaalne inimene ei teeks lapseootel olles (ja mida ma usun, et Sulle pole vaja ette lugeda)- selle Sa jätad ju nagunii tegemata. Aga minu peaaegu-kolmekuune tuli täiesti normaalne välja, hoolimata sellest ,et ma raseduse ajal kolisin, tassisin asju, tegin sporti, sõin igasuguseid asju, lakkisin küüsi, käisin näohoolduses,tegin tööd- ja mitte vähe, jne. Kohvi kogust natuke vähendasin ja vett jõin rohkem, toituda üritasin ka tervislikumalt (rõhk sõnal "üritasin") - aga muidu elasin täiesti normaalset elu. Lõpuks - rasedus on lihtsalt üks etapp, väga lahe ja lõpuks ka natuke raske, aga siiski täiesti normaalne osa elust, mitte mingi "hoidke end vati sees" aeg.
ReplyDeleteAinus asi, mis ma tegin, oli see, et ignoreerisin kõiki inimesi, kes tulid ja hakkasid rääkima, et mis kõik võib halvasti minna jne. Stressi on selle aja jooksul isegi palju (Sa ei kujuta ette, KUI paiste jalad võivad minna), pisike Su kõhus teeb niigi rasket kasvamise tööd ja siis pole talle lisastressi vaja sellest, et Sina end halvasti tunned.
See, et Sa rase oled, ei muuda fakti, et Sa oled endiselt normaalne mõtlev inimene ja oma mehe naine - ja mida tavapärasemat elu Sa elad, seda lihtsam on endal (ja minu kogemus näitab, et ka lapse isa on selle üle ainult õnnelik ja väga rahul).
Aga seda soovitan ma küll - mine järgmine kord teise ämmaka juurde. Otsi seni, kuni leiad kellegi, kellega ära klikid ja kes räägib Sulle asjadest (kui muidu ei tule meelde küsida, siis pane kirja sel hetkel kui pähe tuleb) - ära jää lootma, et järgmine kord on parem. Mina tegin selle vea ja ei jõudnud end pärast ära kiruda. Ja kasuta oma olemasolevat kainet mõistust (Su blogi lugejad teavad, et see on Sul täiesti olemas), et märgata ohukohti.
Muide, mina sain palju abi (tõsi, peale lapse sündi) raamatust Mida oodata? Esimene eluaasta - mõnusalt huumoriga kirjutatud, ma pidin end haiglas ribadeks naerma mõne asja peale, aga stressi võttis jumala hästi maha näiteks kui mu lapsel ülahuulele suur vill ilmus imemisest:) (see pidi jumala normaalne olema muide ja neil ei ole valus:)).
Jõudu Sulle, naudi kevadet ja suve niipalju kui saad ja mõtle juba ette välja, milline jope/mantel võiks Sulle sügisel selga minna - see on üks tõsisemaid probleeme, millega kokku tuleb puutuda.
Päikest teie pisikesele perele!
Tal juba on pöördumatud kahjustused :D See oli vältimatu sekundist üks :D Alustades vanematega, lõpetades sõpradega, kes tema elus on :D
ReplyDelete