Milleks mulle mees?

Intrigeeriv avaldus, eksju? Ei, mul ei ole Janekist kõrini ja ma ei taha lahutust ja ma ei ole nii iseseisev naine, et saaksin kõigega ise hakkama, nii et võiksin siin virtuaalselt rinnahoidjaid põletada ja karjuda, et milleks mulle mees. Hoopis vastupidi.

Mul on vaja kedagi, kes puid tooks, ahju kütte paneks, muru niidaks, treppi ehitaks, mulle seltsiks oleks. Teoorias on mul muidugi selline mees olemas, aga viimased poolteist aastat olen ma teda nii vähe näinud. Sest ta on kogu aeg tööl. Tööpäeviti, nädalavahetuseti. Isegi seda tuleb ette, et ta keset ööd püksid jalga tõmbab ja tööle sõidab. Ma ei saa osta teatripileteid, ma pean loobuma reisiplaanidest, me ei saa teha mitte midagi spontaanset. Pulma-aastapäeva, mis on augustis, tähistasime me töö pool aastat hiljem. Mul on kopp ees, et ma ei saa isegi õhtul (see paar tundi, mis ta kodus ärkvel on) oma meest vaid endale hoida. Sest ta telefon heliseb. Ja ta peab vastama. Kui ma teda väevõimuga kinni hoian ja ei luba kell kümme telefonile vastata, saabub järgmisel hetkel etteheitev meil. Miks tööd ei tehta? Mul on sellest kopp ees.
Ja nii ma küsingi - milleks mulle mees, kes on kogu aeg tööl. Isegi siis kui ta kodus on. Isegi siis kui tal puhkus on.
Kas normaalsed töökohad on maailmast ära kadunud? Sellised, kus natukene oma elu oleks ka lubatud. Vähemalt öösiti. Seda ei ole ju palju palutud?
Ma tahan oma meest tagasi!