Mis siis nüüd juhtus? Palun öelge mulle, et ma olen asjast valepidi aru saanud? Ühel hetkel jookseb mu peast läbi tuhat mõtet, teisel hetkel on mu pea mõtetest täiesti tühi. Ma ei oska muud teha kui nutma hakata. Mitte kurbusest ja mitte rõõmust. Pigem hirmust. Hirmust tundmatu ja ootamatu olukorra ees. Ja mida veel Janek mõtleb? Ma hakkan uuesti nutma.
Janek ei hakka uudise peale nutma. Ega karjuma. Ei minesta. Ei jookse majast välja. Vaatab mulle otsa ja küsib lihtsalt, et miks ma siis nutan, et mis siis valesti on? Kõik on ju hästi.
Aga võib-olla tõesti. Kõik on hästi? Kõik on hästi.
See ei ole maailmalõpp. Kõik on hästi!
Jah, kõik on kokkuvõtteks hästi. Kindlasti veidi kohanemist ja seadmist, võib-olla isegi probleeme, mida ei tahaks, aga see kõik on asja väärt ja teisipidi toob midagi sellist tagasi, mida ei oska täpselt enne ette kujutada, kui läbi pole elanud. :)
ReplyDeleteKõlan nagu vana mees, kes heietab minevikust, aga mäletan ka mina neid paanikahoogusid, kus ma ei olnud täpselt kindel, kas ma peaks karjudes minema jooksma. Siis sain aru, et emakas on minu sees ja jooksmisest suurt tolku poleks. Jäin diivanile edasi vedelema ja sööma.
ReplyDeleteNo näed, keegi saab aru mu esimest soovist emaka eest ära joosta. Aga andsin ka alla ja jäin diivanile edasi vedelema. Koos jäätisega. Mida ma varem ei söönud:)
ReplyDelete