Tilluke Delisa. Ja oldschool-külalised.

Et siis nagu ikka. Ma olen endale enne sünnipäeva sisendanud, et mulle kohe kindlasti ei meeldi sünnipäevad, ma ei taha sünnipäevasid ja need on üldse kõige nõmedamad päevad ever. Aga kui päeva jooksul juhtub nii palju ilusat, siis ei jää mul ju midagi muud üle, kui leebuda ja õhata, et küll oli tore päev... Kahju, et uuesti alles järgmisel aastal. Same procedure as every year!

Maailm keerles eile ümber minu ja nii ma ootasin, et kuna ka Tilluke Delisa suvatseb  helistada ja õnne soovida. Õhtul ta siis lõpuks helistas. Ja ütles: "Ma päev otsa hoidsin telefoni enda lähedal, et kuna sa ometi mulle helistad ja ütled, et ma olen napakas."
"Napakas oled sa tõesti," vastasin mina. "Miks mina peaksin sulle oma sünnipäeval helistama? Ikka teistpidi peab ju olema."
"Eiiiii, sa ei saa aru. Mul oli sulle lillekuller organiseeritud ja ma kogu aeg ootasin, et kuna ta lõpuks sulle kontorisse jõuab ja sind üllatab ja siis sa helistad mulle ja ütled, et ma olen lollakas," vuristas Tilluke Delisa ja lisas nukralt: "Aga nüüd see lillekuller jõudis mulle koju tagasi ja ütles, et tal ei olnud tõesti aega.."

Nüüd ma sain aru ja mõistsin Tillukese Delisa nukrust, ma kujutasin ette, kuidas ta ootas ja ootas. Sest tal oli õigus. Ma oleks talle helistanud, et talle öelda, et ta on napakas.
"Ära nukrutse," lohutasin ma teda. "Mõte on ju see, mis loeb. Ja ainult sina saad nii totakalt armsate  asjade peale tulla."
"Jaaa, aga ma mõnikord nii tahaks, et need mõtted ka teoks saaks!"
"No kui see sind lohutab, siis ma täna suutsin ka tordi ära kaotada. Läksin sellele kohvikusse järele, aga seal ei olnud keegi mu tordist midagi kuulnud. Nii ma siis seisin keset vanalinna. Tordita. Ja üritasin  välja mõelda, kes vales kohas on. Kook või mina."
Tilluke Delisa itsitas teisel pool toru. "Ainult sinul ja minul lähevad kõik asjad alati untsu."
Jah. Nii ta kipub olema, et kui asjaga oleme seotud nii mina kui Tilluke Delisa kipuvad asjad teistmoodi välja kukkuma. Eriliselt. With a twist. 

"Aga noh, et lillekulleri mõte ikkagi feilis, siis ma selle asemel loen sulle hoopis ühe luuletuse. Sa tead küll seda luuletust," ütles Tilluke Delisa kui me lõpuks suutsime järele jätta itsitamise selle üle, kuidas me asju pekki keerata oskame. Ja luges ette luuletuse, mida ma vägagi hästi tean. Ma isegi julgen minna nii kaugele ja öelda, et see on mu lemmikluuletus. Vaid unustuse hõlma oli vajunud. Tilluke Delisa tõi selle sealt jälle välja:

Tahtsin õuest õie tuua

Sulle kingiks anda,

aga lumeõit ei saagi

sooja tuppa kanda.

Lumeõis on lumelaanes

nagu talveime,

kingin Sulle selle õie - 

ainult laande mine.

Ma sain talle ikkagi öelda, et ta on napakas. Nii nagu ta oli päev otsa oodanud. Napakalt armas tilluke õde.

Minut pärast seda kui olin telefoni käest pannud, astus tuppa mu Kõige Napakam Sõbranna. Tort näpus ja naeratus näol. Ta mäletas, et mulle meeldivad vanakooli külalised. Kes lihtsalt külla tulevad.  Riskivad sellega, et mind ei ole kodus, aga ikkagi tulevad. Nii nagu vanasti. Halvimal juhul saavad nad kaasavõetud tordi trepile jätta ja ukse vahele torgata kirja, kus seisab: "Käisin külas. Sind ei olnud kodus. Kell on 18.37. Mari" 

Aga seekord olin ma kodus.