Igal aastal ENNE sünnipäeva tunnen ma selle päeva ees õudu ja tahaks kuhugi ära põgeneda. Mitte et ma kardaks vanemaks saada, see rong on ju niikuinii juba läinud (kui uskuda kosmeetikuid ja muid inimesi, kes mind viimase aasta jooksul muldvanaks on pidanud. Sealhulgas ka armas tilluke onupoeg, kes avastas, et tema töö juures on enamus noored, aga mõned keskealised on ka. Mingid 30-aastased.) Ma lihtsalt tunnen, et ma tunnen end selles tähelepanu virrvarris kohmetult, ei oska olla.
Aga siis hakkab trall pihta. Kõige pealt toob Janek letti lilled ja kingituse, mis ta eelmisel õhtul salaja on tuppa nihverdanud ja kuhugi ära peitnud. (Note to myself: järgmisel aastal vaatan ma enne sünnipäeva poes teemantkõrvarõngaid. Või Range Rovereid. Tundub, et Janek jälgib tähelepanelikult, mida ma poes vaatan.)Edasi hakkavad õnnesoovid tulema. Armsad. Ja vaimukad. Erilised. Ja traditsioonilised. Tekitavad hea tunde. Tore on. Mulle meeldib.
Ja nii nagu igal aastal PÄRAST sünnipäeva (sel aastal juba sünnipäeva ajal) olen ma rahul. Rahul, et tegelikult on ka olemas üks päev, mil maailm keerlebki ümber minu;)
Ma olen 13. märtsi "Centerfold". Ainult riides ja niiiiiiii vana. Kuid ikkagi piisavalt edev.
Tony de Palgi
Johanna Maria Prangel
Johanna Maria Prangel
No comments:
Post a Comment