Pooleli jäänud lugu

Hiljuti tädi korterit koristades leidsin ma tumba seest lõngakerade vahelt ühe märkmiku. Kindlasti retseptid, mõtlesin ma, sest tädil oli komme retsepte üles kirjutada ja selliseid "Leida õunakook", "Milvi rosolje", "Väga hea marinaad" retsepte täis vihikuid oli tal nii mõnigi.
Märkmiku vahelt pudenes põrandale paar pilti. Veider koht piltide hoidmiseks, mõtlesin ma. Tädil olid kõik asjad alati omal kohal.  Miks ta siis need pildid retseptide vahele oli torganud?
Avasin märkmiku. See ei olnud retseptiraamat. Tädi oli hakanud oma mälestusi kirja panema. Nii nagu me olime tal palunud. Ma ei mäletanudki, et ta sellega algust oleks teinud. See oli huvitav leid.
Tädi ja vanaema olid meile oma Siberi elust üht-teist ikka rääkinud, kuid mitte kunagi ei olnud me kuulnud kurtmas. Nad rääkisid oma loost alati pigem kui seiklusest. Võib-olla küll nukra alatooniga seiklusest, kuid mitte kunagi ei jäänud nende jutust läbi kumama ei hirmu, põlgust ega muid negatiivseid tundeid.
Ka selles kahjuks väga lühikeseks jäänud mälestusteraamatus ei olnud ei hädaldamist ega kurtmist, kuid esimest korda lugesin ma tädi jutust välja tunded, mida ta kogu elu oli endaga kaasas kandnud ja teiste eest  varjanud. Esimest korda sain ma aru, et ükskõik kuidas tädi oma lugu meile rääkinud oli, olid hirm, häbi ja alandus, isegi viha selle loo varjatud kaaslased alati.
Mul on kahju, et tädi rohkem kirjutada ei jõudnud. Ma oleksin tahtnud rohkem teada.  Kuid mul on hea meel ka selle kuue lehekülje üle. Selle killukese ajaloo üle.