Hakkab jälle pihta!

Jama selle lumega hakkab jälle pihta!

Ilus võib ta ju olla, aga 1) seda ilu on korraga liiga palju 2) mulle ei meeldi end enne õue minekut seitsmesse kihti riietuda ja 3) see kõige irriteerivam punkt: tee jäetakse lahti lükkamata. Ma saan aru, et on üsna raske mõista, et keset paksu metsa elab keegi,  kel võiks olla vajadus sealt autoga välja saada, sest kitsedel ja rebastel ja muudel metsloomadel teadupärast sellist vajadust ei ole. Vist? Aga vot kujutage ette, et  ka mõned inimesed on siia elama roninud! Ilmselgelt mitte päris normaalsed inimesed, aga ikkagi inimesed! Kel võib esineda vajadus enne kevadet metsast välja saada.

Jah, jalutada on ka tore. Aga niisama. Lõbu pärast. Või siis pigem Hugo pärast, kes näitas üles äärmist visadust mu närvidel mängimise ja ukse juures kiunumisega, nii et ma lõpuks alla andsin. Nüüd igatahes saan ma südamerahuga öelda, et ma tõepoolest järgisin arsti ettekirjutusi värskes õhus viibida rohkem kui autost sisse ja välja kõndimisel.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! Mis siis nüüd saab kui Proua tahaks enne kevadet shoppama minna? Hetkel oleks muidugi shoppamise asemel õigem öelda arsti juurde minna. Aga see ei kõla kohe sugugi glamuurselt ja asja tuuma see ju ei muuda, kas Proua tahab minna poodi, arstile, tsirkusesse, kohvikusse või lausa tööle, sest ka polkovniku lese tervis saab üks kord korda, kui ta siit kuhugi liikuma ei saa. Mis ta siis tegema peab? Paluma härra Abikaasal endale puust suusad välja voolida? Või lihtsalt kasside kombel laiseldes kevadet ootama?

Jah. Ilus on küll. Aga ma vaataks seda ilu parema meelega kusagil palmi all vedeledes postkaardilt ja tunneks kaasa neile vaesekestele, kes seda ilu ka päriselt taluma peavad. Ja oleks tänulik, et mina ei ela sellisel kohas, kus lumi nabani ulatub ja enne kevadet majast välja ei saa. Sest keegi on ära unustanud, et ka metsa sees elavad inimesed. Ikkagi inimesed!

Aga kes mind näha soovib, siis ilmselt kohtume alles kevadel. Kui lumi sulab. Või kui Janek mind välja kaevab. Selles viimases ei oleks ma nii kindel, sest lumesaha suutsin ma ära lõhkuda ja uut lumelabidat ei lubanud ma eile tal poest osta, et "pole ju veel nii väga vaja". Ilmselt sunnib ta täna mind ennast teed lahti kaevama. Lusikaga. Seetõttu... ütlen, et kohtumiseni kevadel!

Kui just... kui just...Kas ma julgen seda mõelda? Kas ma julgen seda öelda? Kui just traktor meid enne kevadet siiski metsa seest üles ei leia. Soovitav oleks meid üles leida siiski enne neljapäeva, sest siis on Proual tõepoolest vaja arstile minna. Või ütleme siis pigem, et shoppama;)