Minu väike õde

Mul on väike õde. Tilluke Delisa. Selline pisike (21-aastane), tüütu, aga armas. Juba lapsest saati. Ma olen teda kiusanud ja temaga kakelnud, teda tuppa üksinda jonnima jätnud, peaga kogemata vastu külmkappi löönud, oma toast välja visanud ja tema peale kitunud. Aga ka nina püsti temaga mööda tänavat patseerinud, et kõik õetud sõbrannad kadetust tunneksid. Ja oi, nad olid kadedad, et mul selline armas blond väntsakas nagu varnast võtta oli!

Aastatega on toast välja viskamist ja kiusamist (ning kindlasti peaga vastu külmkappi löömist) aina vähemaks jäänud. Või kuidas võtta. Kui ma puberteedist õe peo ja laua alla peitunud poisid laiali ajasin, siis minu jaoks oli see väikesest õest hoolimine, aga tema jaoks võis see ju hoopis kiusamine olla. Oli kuidas oli, aga ma olen alati püüdnud talle eeskujuks olla. Mis sellest, et me oleme erinevad nagu öö ja päev.  Tema ajab mind mõnikord vihale oma naiivsusega ja mina ajan teda närvi oma külmusega. Me kakleme ikka, sest meil on erinevad maailmavaated ja erinevad arusaamad maailmaasjadest (mina suurema õena tean ju ikka paremini, mis ja kuidas on õige). Me ajame üksteist nutma, aga ka naerma. Aga mis kõige tähtsam - me oleme alati üksteise jaoks olemas.  Ja kuna erinevalt minust, ei ole Tillukesel Delisal mingit raskust oma tunnete väljendamisega, siis mina tean, et ma olen talle eeskujuks. Mul on selle üle hea meel.

Eile õhtul hakkasin ma mõtlema, et kas Tilluke Delisa ka teab, et ka mina olen tema üle uhke. Juba sellest ajast kui ma vankriga mööda tänavat patseerisin (sest mul oli kõige ilusam õde!), aga veel rohkem uhke olen ma tema üle täna. Ma olen uhke, et ta teeb oma unistused teoks, ta unistab suurelt ja  on valmis selle nimel ka vaeva nägema, ta ei karda proovida. Erinevalt minust, kes vaid unistab ja mõtleb, kui vahva üks või teine asi oleks, võtab tema kätte ja teeb ära. Lendleva kergusega. Ja ma mõtlen. Mõtlen, et hoopis Tilluke Delisa on mulle eeskujuks. Ma olen ta üle uhke!

           Ja lendleva kergusega võttis ta seekord ette tassikoogid. Mõtles ja rääkis. Ja tehtud ta oligi.

                          Mina olen mitu aastat vaadanud kokaraamatuid ja vaid mõelnud:)