Vestlus

Ma ei ole just kõige virgem inimene. Või ütleme siis nii, et ma olen väga mugav inimene. Ma ei viitsi end ilmaasjata liigutada. Ja ka väga sportlik ma ei ole. Teoorias küll. Aga mitte praktikas. Seepärast ei olegi imestada, et järgnevas vestluses olin mina hämmeldunud kuulaja pool.

"No ja siis ma nägin, et buss tuli ja hakkasin kohe jooksma, et peale jõuda, aga näed, nina ees pani uksed kinni," jutustas mu 80-aastane vanaema elavalt ja lisas ärritunult. "bussijuht pidi mind nägema küll, aga mis ta arvas, et vanainimene, sellel aega küll, et las istub ja ootab järgmist bussi, no kurat, seda ma ei viitsinud!"

Ma tõstsin vaid hämmingus kulmu. Ei viitsinud niisama istuda?

Ja vanaema jätkas: "No ja siis ma mõtlesingi, et ah, mis ma siin siis niisama istun, et lähen siit üle silla, käin kärmelt turul ära ja siis vaatan, mis bussiga koju saan."

"Ah et vaid turgu, ma mõtlesin, et sa ikka jala koju hakkasid minema," norisin mina. Mille peale vanaema vastas: "Eelmine kord mul viskas hinge täis,et jälle buss nina alt uksed kinni pani, läksingi siis Eedenini jala. Vahepeal sõitis kolm bussi mööda, aga vot enam ei tahtnud ma bussiga minna ja kõik. Mul noored jalad ja mis ta siis visata on..."

Need, kes Tartut tunnevad, teavad, et Pärmivabrikust üle silla turule või Pärmivabrikust Eedenini on ikka natuke jagu maad. Aga mitte minu 80-aastase vanaema noortele jalgadele.  Tema jaoks pole probleem isegi Eedeni juurest koju Ihastesse jalutada. Või noh, eks ta pärast on väsinud, aga ega see ei takista tal jalgsi koju minemast. Sest ta ei jaksa oodata, kuni buss tuleb. Või ta lihtsalt ei viitsi helistada, et keegi talle järele tuleks. Või mõnikord tal näiteks viskab hinge täis, kui mõni 60+ vanur  tal bussi minnes ees koperdab ja siis ta ka leiab, et läheb hoopis jalgsi. "No ei saa siis natukenegi ennast kiiremini liigutada," toriseb ta, "aga istmekohani jõuavad küll joosta..."
Tõmbab oma seljakoti aga tugevamini selga ja punuma. Mina kutsuks Janeki järele ja toriseks kui liiga kaua peaks ootama.*

"No viskad mind siis maale ära, jah?" küsis vanaema vestluse lõpuks.
"Aga miks?" itsitasin mina, "sa võid ju jalgsi ka minna, mis see siis minna..."  Vanaemaga ei tasu selliseid nalju teha. Mine tea, pärast, hull, panebki ajama, sel ajal kui mina näiteks wc-s käin. Tõmbab aga seljakoti selga ja lippab.

Vanaemast võib selliseid asju oodata.

*****

Muideks.  Kas vanaemade tekid ei peaks lõhnama reumasalvi, saialilletinktuuri või mõne muu ravimi järgi? Minu vanaema tekk lõhnab Hugo Bossi Deep Red´i järele. Ma öösel tundsin lihtsalt. Hetkel tuli meelde.

*samas ei olegi selline äkk-jalutamine mulle ikka päris võõras. Ma olen küllalt jalgsi Keilast Ussipessa või Annelinnast Raadile jalutanud, sest lihtsalt ilus ilm on olnud. Keilast Ussipessa muidugi ei saa ka teisiti kui jalgsi. Või autoga.