Daamid ja härrad, lubage tutvustada - Benjamin Button!

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, kui ma emmega tema sünnipäeval restorani läksin ja meid sõbrannadeks peeti. Tõsi, kusagil ei ole öeldud, et 31-aastasel ei võiks olla 51-aastasi sõbrannasid  ja tõsi, et mõned mu lähedasematest sõbrannadest on liginemas just viiekümnele, aga fakt jäi faktiks. Möödas on need ajad, kui oli silmaga arusaadav, et üks on ema ja teine tütar. Ma ei hakka isegi nii kaugele minema, et mõelda, kas mina nägin välja pigem 51 või ema pigem 31, on ilmselge, et see kompliment läks igal kümnel juhul ema väravasse.

Üsna järgmisel päeval sattusin ma juttu ajama ühe teise 51-aastase naisterahvaga. Täiesti võõraga kusjuures. Digiboksi parandusse viies. Rääkisime maast ja ilmast, kunstist ja muusikast ja teatrist ja...
kui ühtäkki lausus naisterahvas, et "talle kohe meeldib vanemate inimestega suhelda" (ma väga loodan, et siin ei  pidanud ta mind silmas) ja küsis sinna juurde: "Kui vana Teie olete kui tohib küsida?". "Kolmkümmend üks," vastasin mina, mille peale naine ohkas ja vastas, et "oeh, siis on ta küll minust tunduvalt vanem". Mis mõttes "siis"?  Paha sõnakasutus või ilmselge vihje, igatahes otsustasin ma sellepeale astuda sisse esimesest ilusalongist ja palusin end värskendada. Nii 31-aasta vanuseks.

Nojah. Aga sealgi ei antud mulle armu. Silmalaugusid ei tasu mul värvida, sest silmadel on mul tugevad kortsukesed ja vaadaku ma siis, et õhtu jooksul silmaalustesse kortsudesse pudeneva värvi ära pühin. Ikka. Muidugi. Kas mõni korts jäi kahe silma vahele ka? Ei, muidugi mitte. Protseduuride lõppedes tõi kosmeetik välja ka kortsud mu otsaesisel. "Ega paremaks enam ei lähe," lausus ta naeratades, "kui siis vaid ilulõikusega..."

Ja olgem ausad kirsiks tordil oli passi ja ID-kaardi vahetus, kus kõige peal tuli endast fotoboksis pilt teha. Sellega, et dokumendipildid ei õnnestu mul mitte kunagi, olin ma leppinud ning väga ka ei pingutanud, et Miss Estonia moodi välja näha. Minu enda üllatuseks olid kaks pilti aga täiesti talutavad, vaid kolmas läks minulikult aia taha, sest just siis kui masin "klõps" tegi, oli mul vaja kulmu kergitada.
Ma oleksin peaaegu, et esimest korda elus saanud passi ja ID-kaardile rahuldava pildi, kuid oh ei...see olekski liiga ilus olnud. Otseloomulikult valis ametnik selle kolmanda pildi. Selle kolmanda, kus ma kogemata kulme kergitasin, mis omakorda tõi nähtavale otsaesised kortsud ja ma meenutan kedagi...kedagi...kellele ma küll sarnanen... ah jaa... Daamid ja härrad, lubage järgmised viis aastat minu  dokumentidel teile tutvustada Benjamin Buttonit! 
Minu vaikse nurina peale lausus ametnik aga sõbralikult, nii et ükski korts ta näos ei liikunud, et "pole hullu. Tulete viie aasta pärast uuesti ja siis vaatate, et küll see eelmine oli ikka ilus pilt!"  Ennustaja oli rääkinud.

Mul ei ole mõtet enam võidelda. Ma pean leppima, et olen 31-aastane vana ja kortsus  Benjamin, kelle ainsaks rõõmuks on kui ilmselgelt halva silmanägemisega poemüüja mu´lt alkoholi ostmiseks dokumenti küsib või purjus soome ehitajad mind "kenaks neiuks" peavad.

                                                    ******
Dialoog paar nädalat varem.
Tilluke Delisa (oma sõbrannale): See on minu vanem õde. Kas sa kujutad ette, et ta on minust vanem? Paku, kui vana ta on?
Tillukese Delisa sõbranna (soovides mulle komplimenti teha) : Jaa, ei noh vanem on ta sinust küll. Aga ma arvan, et üle kolmekümne ta küll pole. No maks kolmkümmend üks. Aga mitte rohkem!
Mina (hääletult. The young person screaming inside of me, trying to get out): Ma olengi 31. Kui vana ma siis sinu arvates tegelikult välja näen?