Tee tööd, siis tuleb armastus. Või?

Ei tea, kas see oli nüüd kokkusattumus või otsene vihje, aga juhtusin sel nädalal lugema kaht kirjutist, mis rääkisid töötamisest. Esimene neist rääkis sellest, et inimesed identifitseerivad end liiga tihti läbi töö ja teine sellest, kuidas siniste silmaalustega mehed 24/7 tööd rabavad teha, sest "need tööd on vaja ju ära teha" ja end niiviisi tapavad.

Esimesest kirjutisest ajendatuna otsustasin ma seekord Norras vähe rahulikumalt võtta ja tavapärase "hommikul-kuuest-jalul-kuni-hilisõhtuni. kolm-neli-kohtumist-päevas-et-maksimaalne-kasu-oleks-rutiini" asemel leppisin kokku vaid ühe kohtumise igaks päevaks. Ja esimest korda elus tundsin ma end kui valge inimene. Või siis lihtsalt inimene! Ja ma ei tundnud süümekaid kui ma juba kell kolm pärastlõunal Karl Johanil jalutasin ja omi mõtteid mõlgutasin. Omi. Mitte tööga seotud.

Kõige üllatuslikum (või siis tegelikult üldse mitte?) kogu selle uue üks-kohtumine-päevas-taktika juures oli see, et tulemus oli tegelikult parem. Nii kohtusin ma inimestega, kes tegelikult ka olid koostööst huvitatud, mitte ei käinud ukselt uksele nagu piiblimüüja, kus lõppkokkuvõttes kolmest uksele koputamisest ikkagi vaid üks uks avanes. Ja esimest korda ei olnud ma õhtuks ega järgmiseks hommikuks surmväsinud.

Teisest loetud kirjutisest ajendatuna pahandasin ma eile õhtul Janekiga, kes niigi  ööd-päevad tööl veedab, ka kodus vaid töömõtetes on ja nüüd veel haige peaga tööle ronis. Mida sa ronisid tööle, oleksid pidanud kodus olema, pahandasin ma. "Nojah, eks ma nii end tapan," pomises ta vaikse ja nohuse häälega minu pahandamisele vastu, "aga ma pidin minema, need asjad oli vaja ära teha."  Sarnaseid vabandusi, et "nad ei oleks minuta saanud", "see asi oli väga tähtis", "see oli vaja hetkel ära teha", "see või teine on puhkusel", "praegu on kiire, aga küll varsti läheb lihtsamaks" olen ma kuulnud vähemalt viimased aasta.

Perekooli-tarkpead ütleks selle peale ilmselt, et  ei käi su mees mitte tööl, vaid et tal on armuke,  aga teate...ausalt, ma isegi eelistaks, et see tõepoolest oleks nii.  Siis oleks ta (vist?) palju rahulolevam ja ei tapaks end niiviisi. Noh kui ta just väga noore ja energilise armukese otsa ei satuks;) Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis tal ju ongi armuke. Töö.

Nojah.

 "Aga mõtle kui sa infarkti saad, kellest siis sulle kasu on või trammi alla jääd, " laususin ma. "Jajah, ma tean, ma tean..." vastas Janek. Nii nagu iga kord. Igatahes pahandas Janekit lõpuks, et ma teda ei toetanud ja me lõpetasime kõne.  Ma istusin uuesti arvuti taha ja hakkasin vastama päeva jooksul sissetulnud meilidele, arvutama ja kalkuleerima, kuidas ja mis ja kus ja kaua. Ehk siis teiste sõnadega hakkasin ma tegema tööd. Kuigi telekast tuli samal ajal "Kaks ja pool meest". Kaks osa järjest! Ma keerasin heli maha ja jätkasin meilide kirjutamist.

Ja siis ma taipasin. Mis kasu on sellest, et ma lõpetasin tööpäeva valge inimese kombel? Ma olin ju ikkagi ära. Ja mis sellest, et ma tundsin rahulolu, et olin seekord vaiksema tempo valinud, kui päeva lõppedes istusin ma ikka arvutis? Selle asemel, et visata jalad seinale, juua klaas veini, tunda head meelt edukate kohtumiste üle, mõtlesin ma tööst ja sellest, et mis siis kui... Mis siis kui me ei jõua kokkuleppele, mis siis kui ma ei suuda oma lubadustest kinni pidada, mis siis kui midagi olulist jäi ütlemata, mis siis kui...Mis siis kui.
Ma oleksin pidanud mõtlema "ja mis siis kui!" Mina olin endast andnud parima. Ja ma oleks pidanud vaatama "Kaht ja poolt meest" või kirjutama! Ma olen kirjutamisest puudust tundnud, aga aega sellega tegelemiseks pole leidnud, sest "tööd on nii palju" ja "pärast tööd olen ma nii väsinud".

Mind häirib viimasel ajal üha enam, et Janek nii palju töötab ja vaid tööst mõtleb. Aga. On mul õigus talle seda ette heita? Kas ei ole mitte nii, et see, mis meid kelleski teises kõige rohkem häirib, on see, mis meid tegelikult enda juures kõige rohkem häirib? Liiga palju tööd.  Ja seepärast naudingi ma neid väheseid hetki kui me Janekiga koos saame olla,  ilma tööle mõtlemata, ilma sellest rääkimata.. Kasvõi kell seitse hommikul hotelli hommikusöögilauda kattes.

On üks tuntud tsitaat, me kõik teame seda ja kasutame seda tihti. "Tee tööd ja siis tuleb armastus!" Mitte väga ammu aega tagasi kuulsin ma aga selle tsitaadi tänapäevast  varianti: "Tee tööd ja näed, kuhu armastus kadus!"
See pani mind esimest korda mõtlema. Ärge lugege sellest ütlusest välja midagi, mida seal pole, aga tõepõhi on sellel ütlusel ju siiski olemas. Laiemas plaanis. "Abielus tööga" on ka üks kõigile tuntud väljend. Ja   olete te tähele pannud, et üha enam ilmub ajakirjades lugusid ületöötamisest, stressist, liigsest pingest, vähesest puhkusest ja lõõgastumisest?

Ma arvan, et me mõlemad (ja väga paljud teised ka!) peaksime vaatama peeglisse. Mõtlema järele, kas töö on kõige tähtsam. Kas seda saab öösel kaissu võtta? Kas sellel saab käest kinni hoida? Kas sellega saab jagada oma kõige rumalamaid mõtteid? Naerda koos? Nutta koos? Kuigi me mõlemad tahame olla (võib-olla olemegi?) oma töös parimad, siis ei peaks me püüdlema selle poole, et olla asendamatud. Asendamatuid inimesi on teadagi mis kohad täis.

PS: Irooniline, aga just hetk taga helises mu telefon. Töö. Selgus, et kaup, mis peab koormasse mahtuma, ei mahu sinna. Ma ei tea veel , kuidas see laheneb, sest ma pean lennuki peale minema. Õnneks? Aga mu süda valutab, sest mis siis kui...