Janek oli juba hommikul Tartusse ära läinud, kuid ma olin veendunud, et mul õnnestub ta ümber rääkida, et hoopis tema koju tuleks.
Janeki ümber veenmine oleks ehk lihtsalt läinud, kuid Tilluke Delisa osutus raskemaks pähkliks kui ma oleksin arvanud. "Aga kui ma sulle järele tulen?" pakkus ta välja, saades aru, et omal jõul ma Tartusse tulla EI kavatse. "No tule," vastasin ma ükskõikselt ja ilma rohkem süvenemata. "Ja siis sa oleks nõus Tartusse tulema?" jätkas Tilluke Delisa. "Jajah," vastasin ma sama ükskõikselt, sest no kuulge, mitte ükski normaalse mõistuse juures inimene ei tuleks isegi selle peale, et sõita Tartust Tallinnasse vaid selleks, et mind Tartusse viia. Ma oleks pidanud teadma, et minu peres ei olegi ju keegi normaalse mõistusega! Enne kui ma arugi sain, et asi oli naljast kaugel, olid Tilluke Delisa ja emme (kes ei ütle kunagi ühestki hullusest ära) juba Tallinna poole teel. Tartust Tallinna poole! Selleks, et mind Tartusse viia!
Juba paar tundi hiljem olidki nad tõepoolest kohal. Ma olin pisarateni liigutatud. Neile ma seda muidugi välja ei näidanud, mina ju, pomisesin lihtsalt hästi vaikselt, et see oli neist väga armas. Võib-olla nad isegi kuulsid. Aga see ei ole veel kõik. Juba enne kui Tallinn-Tartu maanteele keerata jõudsime, pistis Tilluke Delisa mulle pihku valge veini ja hot dog'i. Parim ravim üleväsimuse ja tülpimuse vastu. Oh, they know me so well! Öelge siis veel, et mul ei ole best family ever, veidike napakas muidugi ka, aga ikkagi...parim.
Vähemalt nii arvasin ma reede õhtul. Laupäeva hommikul kell kuus kui äratuskell helises, ei olnud ma selles enam nii kindel:) Tilluke Delisa oli juba õhtul suutnud ette manada õnnetu kutsika näo, millele on võimatu vastu panna ja palus, et me Janekiga talle laupäeva hommikul ühe hotelli hommikusöögi serveerimisel abiks oleksime (lisades ikka selle sama õnnetu kutsika näoga, et ta saab aru küll, et oleme väsinud, aga et tal oleks niiiiiiiiii hea meel). Ma ei teadnudki, et mu tilluke õde nii osav manipulaator suudab olla. Ja kuidas ma oleksingi saanud keelduda, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele.
Kell seitse laupäeva hommikul, surmväsinuna lõikusime me igatahes restorani köögis juba juustu ja tomateid, serveerisime kukleid ja kohvi ning koristasime laudu. Kella üheksa paiku oli orjatöö (mis tuleb tunnistada osutus tegelikult äärmiselt lõbusaks ettevõtmiseks ja andis meile Janekile võimaluse koos aega veeta) läbi. Magama, oli mu ainuke mõte!
Aga oh ei... Väikene manipulaator palus nüüd abi kolimisel. No kuidas sa ütled talle ära. Ja pealegi, tema ju tuli mulle lausa Tallinnasse järele. "Ah, see läheb kiiresti," mõtlesime me kõik, sest meile tundus samuti, et asju ei ole üldse palju. Naiivselt nagu hiljem selgus. Viis tundi hiljem viimaseid riidekaste kõigepealt kolmandalt korruselt alla ja siis jälle kolmandale korrusele üles tassides, kui mu jalad ja käed enam sõna ei kuulanud, mõtlesin ma vaid "shoot me, please!" Kõik teised kolijad olid samade nägudega. Sealhulgas ka Tilluke Delisa, kes ometigi leidis endas veel jõudu hakata uues korteris asju korda sättima. Mina oleks kõik sinnasamasse jätnud. "Ma arvan, et sa ei ole tegelikult üldse hea ja armas õde, kes oma suure õe tuju eile tahtis tõsta, sul olid hoopis kurjemad tagamõtted minu Tartusse toimetamisel," norisin ma Tillukese Delisa kallal, "sul oli lihtsalt tööjõudu vaja!" Oleks ma seda kõike reede õhtul osanud ette teada...Magama, oli mu ainuke mõte!
Magamisest ei tulnud aga midagi välja, sest ees ootas veel Kerle sünnipäev ja soolaleib. Nii palju ei suutnud ma oma väsimusest siiski üle saada, et sundida end korralikult pidurüü üll tõmmata. "Diip kunstiinimene nagu ma olen, kes see ikka pahaks paneb," mõtlesin ma. Mis sellest, et kleit ja kingad olid kotiga kaasas. Ma ei hakka mainima, et Tartu poole sõites oli mul käinud peast läbi isegi mõte peole minna. Kuid ka Rana Del Ray esinemine ei oleks mind sel hetkel enam mitte ühelegi peole meelitanud.
Kell üksteist õhtul olime me Janekiga juba sünnipäevalt tagasi. Magama! oli meie ainuke mõte. Kuid ikka ei tulnud sellest midagi välja. Loomulikult oli meil vaja Casa De La Ihaste traditsiooni kombel söögitoa laua ümber istuda ja neljakesi veel pudel veini justkui muuseas ära juua. Mis hiljem selgus, et oli kõigest 14 aastat vana...Ikka juhtub.
"Homme siis jälle hommikusöök, jah?" laususTilluke Delisa kui me kõik oma magamistubade poole laiali valgusime. Me Janekiga isegi vastanud enam. Meie pilgud rääkisid enda eest. Jumal tänatud, et Tilluke Delisa tegi kõigest nalja!
Pühapäeva päeva jätan ma vahele. Ega me suurt midagi ei teinud, kuid ühest ja teisest ja kolmandast kohast läbi käimine lõppes sellega, et koju Ussipessa jõudsime me õhtul kell pool kümme. Ei ole vist vaja lisada, et surmväsinuna.
Selle nädalavahetuse magasin mina sõna otseses mõttes maha. Reede õhtul kukkusin ma ära kella üheksa paiku, ärkasin laupäeval kell kaheksa, vedasin end diivanile ja magasin edasi 11ni, paar tundi suutsime me tegusad olla ja juba sundisin ma Janekit endaga "Ristiisa" vaatama, poole filmi peal magasin ma jälle, ärkasin siis paariks tunniks üles ning vajusin uuesti ära seitsme paiku, Janek ajas mind voodisse kümne ajal, pühapäeval ärkasin ma kell üheksa ja tundsin, et ma magaks veel. Ja veel. Ja veel.
*igaks juhuks mainin jälle ära, et loomulikult ei arva ma tegelikult, et Tilluke Delisa tuli mulle Tallinnasse järele omakasupüüdlikult, loomulikult tean ma, et tema ja emme tegid seda vaid minu tuju tõstmiseks. Lihtsalt minu pärast! Ma igaks juhuks mainin. Ikka leidub inimesi, kes mind ja mu napakat pere ei tunne ning pärast veel usuvadki, et minu näol on tegemist tundetu bitch'iga (noh ma mõtlen, et päris tundetu ma ka ei ole ju), kes heategu ei hinda, ja Tilluke Delisa on hoopis salakaval manipulaator:D
No comments:
Post a Comment