Hakkame siis pihta "Puhastusest". Kui veel on keegi, kes mingil põhjusel ei tea, mis filmiga tegu on, siis: " tegu on Sofi Oksaneni rohkem kui kahekümnesse keelde tõlgitud menuromaani kinoekraniseeringuga. “Puhastus” on Eesti juurtega Soome kirjaniku Sofi Oksaneni kolmas romaan. Maineka Finlandia kirjanduspreemia pälvinud raamat kinnitab pilgu Eesti lähiajaloole, ühe rahvakillu ja üksikisikute valikutele või valikute puudumisele repressiivses ühiskonnas. Samuti on see lugu vaimsest ja füüsilisest vägivallast, ühtaegu nii nõrkadest kui vapratest naistest meeste agressiivses maailmas. See on lugu olevikku kummitavast minevikust, lugu kadedusest, kättemaksust ja lunastusest. Psühholoogiliselt kihiline, sotsiaalselt tundlik, sü˛eeliselt hoogne, põhjamaiselt poeetiline. Kõrvalpilk meie rahvuslikule traagikale ajaloo alasi ja haamri vahel."
Raamatut olin ma lugenud ja nagu ikka ei kipu ma erilise vaimustusega romaanide põhjal tehtud filme vaatama. Kõige suuremaks pettumuseks viimasel ajal oli näiteks Söö.Palveta.Armasta". Et aga "Puhastus" nii palju kriitikat sai, tekkis mul siiski vastupandamatu soov seda näha. Ma ei saa öelda, et Sofi Oksaneni raamatud minu lemmikute hulka kuuluvad, kuid pean siiski tunnistama, et käest pole ma raamatuid suutnud panna enne kui need on läbi loetud. Kaasahaaravad on teosed igal juhul olnud.
"Puhastuse" filmi läksin ma vaatama kerge eelarvamusega ja suurt midagi ei oodanud. Kui, siis ootasin ma vaid "ekstreemselt palju vägivalda". Minu üllatuseks ei olnudki filmis nii palju vägistamist ja verd nagu olin oodanud, samas Janek, kes raamatut lugenud ei olnud, leidis, et film oli ikka piisavalt võigas. Ja kuigi ma ei saa öelda, et tegu oli maailma kõige parema, Oscari-väärilise, filmiga, pean ma ütlema, et mulle film meeldis. Jah, oli asju, mis mind häirisid. Aga see ei ole filmi süü. See on mind häirinud nii "Stalini lehmade" kui "Puhastuse" juures üldse. Ja nagu Kaarel Tarand "Sirbis" kirjutas: "See ei ole relv meie lõpmatus võitluses „suure valega”, tükk head lugemist ja kriitiline välispilk aga küll." Tükk head vaatamist oli ka film.
"Seenelkäik" oli aga hoopis midagi muud. Tükk head vaatamist. Hoopis teises žanris.
“Seenelkäigu” lugu on lihtne. Riigikogulane Aadu Kägu, kelle Peruu-reisi kuluhüvitistesse kandmisest ajakirjandusel hais ninas, ja tema abikaasa Viivi lähevad end seenelkäiguga tuulutama, lubades teelt auto peale võetud rokkar Zäki paari tunni pärast Tallinna toimetada. Aga metsas on vähe seeni ja palju sarnaseid männitüvesid, suund kaob käest ja paanika poeb ligi. Nad on eksinud. Nii otseses kui kaudses mõttes.
Metsas pole linnaelumaskide ega sisseharjunud petujuttudega midagi peale hakata: kõik valeväited ja eneseupitused kummutab mets varem või hiljem. Võid kinnitada endale ja kaaslasele, et tead, kus on auto, ning mängida, et olukord on kontrolli all, aga seda tragikoomilisemaks inimene ja asjade seis muutuvad. Ja päevast saab öö. (Loe: http://www.virumaateataja.ee/990920/kagude-surmasolmed-seenemetsas/)
Meie jaoks oli "Seenelkäik" oivaline meelelahutus. Komöödia elust enesest. Ja film oleks mulle veelgi rohkem meeldinud kui vandenõuteooriate käes vaevlev Kohalik Tropp oleks Aadu Kägu "mehistumise" kuidagi unstu keeranud. Nii et see oleks "Õhtulehe" esikaanele jõudnud.
Kohviku külastustest väärib seekord ära mainimist Kohvik Klaus, mida me otsustasime külastada tänu Pullimunadele (http://www.pullimunad.com/2012/10/pullimunad-seiklesid-tallinnas.html). Muidu poleks rumalad maainimesed sellisest kohast midagi teadnudki.
Hästi vahva sisekujunduse ja atmosfääriga koht. Vaikne ja mõnus. Mis on iseenesest kummaline, sest koht oli rahvast paksult täis. Nii nagu Pullimunad kogesime meiegi, et kui meie aru ei saanud, kuidas toidu tellimine käib, saime leti äärde minnes tibake pahandada, et kärsitud olime. Toit erilist maitseelamust muidugi ei pakkunud, näiteks liiga hall risotto pani kulmu kergitama ja sai karjus või järele. Aga samas oli selles kohas olemas mingi salapärane "miski", nii et maainimesed ei saa välistada, et nad oma sammud sinna siiski uuesti seavad.
Ja lõppude lõpuks Lennusadama meremuuseum. Merendus mind isiklikult väga ei huvita ja meremuuseum ei tundu ka olevat minu teetassike, nii et suurt midagi ma sellest muuseumi külastusest ei oodanud, lihtsalt mõtlesin, et peab ju ka ära käima, et saaks kaasa rääkida...Aga ma jäin väga rahule, ja olin isegi imponeeritud. Kui mitte näitusest, siis ehitisest endast kindlasti. Eriti võttes arvesse selle ajalugu ja millises seisus oli kogu kompleks 1990-aastate alguses. Kaks tundi muuseumis möödus nii kiiresti, et enne kui arugi saime, pidime juba minema jooksma, et kinno jõuda. Ei ole vist vaja öelda, et pool jäi ikka nägemata ja uurimata. Sealhulgas ka "Lembitu", sest me lihtsalt ei viitsinud järjekorras seista.
Nüüd on maainimestel järgmisena päevakorras teletorn, veel mõned uued Eesti filmid, mida viimasel ajal tuleb nagu seeni pärast vihma, ja siis kuri plaan kogu suguvõsa Kumusse vedada.
Maainimesed ei mäletanudki enam, et elu väljaspool metsa võib ka vahva olla!
No comments:
Post a Comment