Tulen mina vannitoast. Vaatan ringi. Toas. Köögis. Esikus. Keda ei ole on Hugo. Aken on lahti ja kardin lehvib kergelt tuule käes. Kaks mõtet käib mu peast läbi. Kas ta tõesti võis aknast välja hüpata? On ta salaja ukse avamise ära õppinud ning vaikselt välja hiilinud? Lammaste manu. Pole ju teisi saanud pikka aega kiusta. (Kui ta ikka üldse seda kunagi teinud on?) Sest juba üle kuu aja on Hugost saanud korralik toakoer, kes hoolitseb selle eest, et omanikud veidikegi end liigutaks ja sunnib meid niisiis kolm korda päevas jalutamas käima.
Aga täna oli ta kadund, mis kadund. Ja ega ta mingi taskukoer pole, kes lihtsalt ära kaob. Kuid siis ma ta sealt diivanilt leiangi. Nii kerra tõmbununa, et pidasin teda esimese hooga diivanipadjaks. Ja sealt ta siis mulle otsa vaataski. Süütute silmadega. Mõttes öeldes: "Mis on? Maga ise seal esikus mati peal."
Hea, et Janek oli juba tööle läinud.
No comments:
Post a Comment