See ei pannud mind imestama, vaid viis mind mõtetes tagasi pühapäevasesse Lillehammerisse.
Jälle oli pühapäev! Issand, kuidas
mulle ei meeldinud Lillehammeri pühapäevad. Need vähesed kursaõed, kellega ma
pärast Stianiga tülitsemist veel läbi käisin, ei elanud Lillhammeris ja
sõitsid igaks nädalavahetuseks ära.
Ma tundsin puudust Faylynist ja Yukost. Mul
ei jäänud muud üle kui igavusest linna peale jalutama minna; kogu linn oli nagu
välja surnud, tänavatel ei liikunud kedagi peale mõne üksiku perekonna, kes
enne pühapäevast vahvlite söömist oli otsustanud tillukese jalutuskäigu teha.
Mõnda aega jätkasin ma pühapäevaseid ilma sihita jalutuskäike, aga see muutus
üsna pea tõeliselt igavaks. Lillehammerit ei saa just kõige suuremaks linnaks
pidada, kesklinnale tegin ma tiiru peale vähem kui poole tunniga ja olgem
ausad, kaugemale ma väga ei viitsinud ka minna. Oleksin ju võinud teiste kombel
Olümpiapargis jalutamas või jooksmas käia, aga see tundus liigse ettevõtmisena.
Kaubanduskeskused olid suletud ja telekast ei tulnud midagi peale norra
naiskoondise käsipalli võistluste ülekannete, mida ma ju ometi vaadata ei
kavatsenud.
Kõik, kellele oleks viitsimise korral saanud külla minna, olid
nädalavahetusteks hytta’desse ära
sõitnud, sest kõik norrakad, kel vähegi võimalust on, on endale hytta soetanud. /.../
Ka minul õnnestus sellistes hytta’des nii mõnigi pühapäev veeta. Ja
ma saan täiesti aru, miks noorem põlvkond ei ole sellisest vabaajaveetmisest
eriliselt huvitatud. Sest seal on veel igavam kui pühapäevases Lillehammeris! Esimesed
neli-kuus tundi on siiski põnevad. Loodus on ääretult ilus ja mäetipud justkui
kutsuvad ka minusuguseid spordivõõraid inimesi end avastama. Pärast
kahetunnilist matka hytta’s tagasi
olles, kuluvad järgmised tunnid söögi valmistamisele ja söömisele, sest ka
kõige sportlikum inimene on pärast retke mägedes näljasem kui hunt ja nõus
sööma isegi fårikål’i või rømmegrøt’i.* Üldreeglina siiski fårikål’i ja rømmegrøt’i-vabale
söömingule järgneb seltskondlik vestlus, kuid kaua sa ikka jõuad aktiivselt
suhelda.
Üle paari tunni ikka mitte ja nii
möödubki ülejäänud aeg vaikselt vegeteerides või raamatut lugedes.
Selliste
nädalavahetustega sain ma päris paljude norra kirjandusklassikutega tuttavaks. Knut
Hamsuni, Sigrid Undseti ja Henrik Ibseniga. Huvitav, kas siit saigi alguse mu
armastus Ibseni vastu? Mis aga puutub Kristiina Lauritsatütresse, siis temaga tekkis mul päris omaette suhe. Pärast 859 lehekülje lugemist pole selles ka
midagi imestada. Läbi kolme osa kangastus mu vaimusilmas imeilus Kristiina,
isegi vana ja väsinuna jäi Kristiina minu vaimusilmas imeilusaks. Kogu romaan läks mulle hinge eelkätt oma
iluga, mistõttu mu ehmatus oli eriti suur pärast samanimelise filmi vaatamist.
See ei olnud üldse ilus! Isegi Kristiina ei olnud ilus. /.../
Õnneks ei hävitanud üks negatiivne kokkupuude minu usku norra kinokunsti
tervikuna, vastasel juhul ei oleks ma kunagi ehk sattunud nägema filmi Pühapäeva inglid ja sellest oleks
kuradima kahju olnud. Lisaks sellele saan ma öelda, et peaosaline Maria Theisen
käis minuga ühes keskkoolis. Mis sellest, et tema mind ei teadnud, mina teda
küll! Ja minu sõbranna sõbranna käis temaga lausa ühes klassis.
Mööda inimtühja ja tuulist Stjørdali hotelli poole jalutades möödusin ma kohvikust, kust levis tuttavat vahvlilõhna. Ma astusin sisse, et Lillehammeri pühapäevade meenutuseks süüa üks hapukoore ja vaarikamoosiga vahvel ning juua tass kohvi. Aga otseloomulikult ei saanud selles ainukeses pühapäevases Stjørdalis avatud kohvikus "välismaa" kaardiga maksta. Otseloomulikult! Ma olin selle Norra eripära juba unustanud.
Nii ei jäänudki mul muud üle kui hotelli ära minna. Panin teleka käima. Oleks olnud naiivne loota, et sealt oleks tulnud midagi muud peale spordi. Juba kell seitse jäin ma magama.
Oli jälle kord üks vana hea Norra pühapäev!
*rømmegrøt –hapukoorest, jahust ja piimast valmistatud
traditsiooniline Norra magustoit, otsetõlkes „hapukoorepuder“; fårikål - kapsas hautatud kondiga talleliha
No comments:
Post a Comment