Saturday, June 23, 2012

Kui Maria Stjørdali jõudis...

...ei leidnud ta eest ühtegi inimest. Oli sombune ja tuuline pühapäeva pärastlõuna. Kõik poed olid suletud ja tänaval ei liikunud ühtegi inimest. Linn oli kui välja surnud.

See ei pannud mind imestama, vaid viis mind mõtetes tagasi pühapäevasesse Lillehammerisse.


Jälle oli pühapäev! Issand, kuidas mulle ei meeldinud Lillehammeri pühapäevad.  Need vähesed kursaõed, kellega ma pärast Stianiga tülitsemist veel läbi käisin, ei elanud Lillhammeris ja sõitsid igaks nädalavahetuseks ära. 
Ma tundsin puudust Faylynist ja Yukost. Mul ei jäänud muud üle kui igavusest linna peale jalutama minna; kogu linn oli nagu välja surnud, tänavatel ei liikunud kedagi peale mõne üksiku perekonna, kes enne pühapäevast vahvlite söömist oli otsustanud tillukese jalutuskäigu teha. Mõnda aega jätkasin ma pühapäevaseid ilma sihita jalutuskäike, aga see muutus üsna pea tõeliselt igavaks. Lillehammerit ei saa just kõige suuremaks linnaks pidada, kesklinnale tegin ma tiiru peale vähem kui poole tunniga ja olgem ausad, kaugemale ma väga ei viitsinud ka minna. Oleksin ju võinud teiste kombel Olümpiapargis jalutamas või jooksmas käia, aga see tundus liigse ettevõtmisena. Kaubanduskeskused olid suletud ja telekast ei tulnud midagi peale norra naiskoondise käsipalli võistluste ülekannete, mida ma ju ometi vaadata ei kavatsenud. 
 Kõik, kellele oleks viitsimise korral saanud külla minna, olid nädalavahetusteks hytta’desse ära sõitnud, sest kõik norrakad, kel vähegi võimalust on, on endale hytta soetanud. /.../

 Ka minul õnnestus sellistes hytta’des nii mõnigi pühapäev veeta. Ja ma saan täiesti aru, miks noorem põlvkond ei ole sellisest vabaajaveetmisest eriliselt huvitatud. Sest seal on veel igavam kui pühapäevases Lillehammeris! Esimesed neli-kuus tundi on siiski põnevad. Loodus on ääretult ilus ja mäetipud justkui kutsuvad ka minusuguseid spordivõõraid inimesi end avastama. Pärast kahetunnilist matka hytta’s tagasi olles, kuluvad järgmised tunnid söögi valmistamisele ja söömisele, sest ka kõige sportlikum inimene on pärast retke mägedes näljasem kui hunt ja nõus sööma isegi fårikål’i või rømmegrøt’i.*  Üldreeglina siiski fårikål’i ja rømmegrøt’i-vabale söömingule järgneb seltskondlik vestlus, kuid kaua sa ikka jõuad aktiivselt suhelda. 
Üle paari tunni ikka mitte ja nii möödubki ülejäänud aeg vaikselt vegeteerides või raamatut lugedes. 

Selliste nädalavahetustega sain ma päris paljude norra kirjandusklassikutega tuttavaks. Knut Hamsuni, Sigrid Undseti ja Henrik Ibseniga. Huvitav, kas siit saigi alguse mu armastus Ibseni vastu? Mis aga puutub Kristiina Lauritsatütresse, siis temaga tekkis mul päris omaette suhe.  Pärast 859 lehekülje lugemist pole selles ka midagi imestada. Läbi kolme osa kangastus mu vaimusilmas imeilus Kristiina, isegi vana ja väsinuna jäi Kristiina minu vaimusilmas imeilusaks.  Kogu romaan läks mulle hinge eelkätt oma iluga, mistõttu mu ehmatus oli eriti suur pärast samanimelise filmi vaatamist. See ei olnud üldse ilus! Isegi Kristiina ei olnud ilus. /.../
Õnneks ei hävitanud üks negatiivne kokkupuude minu usku norra kinokunsti tervikuna, vastasel juhul ei oleks ma kunagi ehk sattunud nägema filmi Pühapäeva inglid ja sellest oleks kuradima kahju olnud. Lisaks sellele saan ma öelda, et peaosaline Maria Theisen käis minuga ühes keskkoolis. Mis sellest, et tema mind ei teadnud, mina teda küll! Ja minu sõbranna sõbranna käis temaga lausa ühes klassis.

Mööda inimtühja ja tuulist Stjørdali hotelli poole jalutades möödusin ma kohvikust, kust levis tuttavat vahvlilõhna. Ma astusin sisse, et Lillehammeri pühapäevade meenutuseks süüa üks hapukoore ja vaarikamoosiga vahvel ning juua tass kohvi. Aga otseloomulikult ei saanud selles ainukeses pühapäevases Stjørdalis avatud kohvikus "välismaa" kaardiga maksta. Otseloomulikult! Ma olin selle Norra eripära juba unustanud. 
 Nii ei jäänudki mul muud üle kui hotelli ära minna. Panin teleka käima. Oleks olnud naiivne loota, et  sealt oleks tulnud midagi muud peale spordi. Juba kell seitse jäin ma magama. 

Oli jälle kord üks vana hea Norra pühapäev!


*rømmegrøt –hapukoorest, jahust ja piimast valmistatud traditsiooniline Norra magustoit, otsetõlkes „hapukoorepuder“; fårikål - kapsas hautatud kondiga talleliha

No comments:

Post a Comment