Brutselee tegutseb jälle

.....

Tilluke Delisa oli rõõmus, et lõpuks ometi oli Brutselee muutunud endiselt jutukaks ja veidike torisevaks, kelle piiksuv hääl muutus veelgi piiksuvamaks kui talle tundus, et talle on liiga tehtud. Tilluke Delisa tahtis Brutseleelt küsida, mis asi geograafia on ja mis sel torudega pistmist on ja kas Brutselee ikka on kunagi üldse torudest ja pruunist seinakapist väljas käinud, kuid taipas siis, et Brutselee oli enda kohta öelnud midagi sellist, mida ta varem ei teadnud.

„Kas sa ütlesid „sinu ema“?“ küsis ta Brutseleelt.

„Minu jah. Kelle siis veel?“ torises Brutselee.

„Eee-eei, ma lihtsalt,“ kogeles Tilluke Delisa, „ma lihtsalt ei teadnud, et sul ema on.“

Teiselt poolt pruuni seinakappi kostus turtsatus. „Mis sa siis arvasid, et mul polegi vanemaid või?“

„Mitte päris, aga sa ei olnud nendest kunagi rääkinud.“

„Ma ju rääkisin sulle, et mul on ka tilluke õde, kes mõnikord jätab oma mänguasju igale poole vedelema, nii et ma paar korda oleksin isegi komistanud ja käeluu murdnud.“

„Jah, aga...“kogeles Tilluke Delisa.

„Mis „jah aga“, kas sa siis arvasid, et mu vanemad lasevad mul ja mu õel kahekesi mööda torusid ringi kolistada, täitsa omapäi? Sinu vanemad lubaksid või?“

„Ei, mitte seda, aga...“ Brutselee ei lasknud Tillukesele Delisal jätkata, vaid võttis jutujärje oma kätte.

„Ma siis räägin sulle, et lisaks minule elavad siin kuuenda korruse pruuni seinakapi taga peidus olevates torudes ka mu õde Brutseleen, ema Brutselaa, ja isa Brutseloo.“ Tilluke Delisa ei suutnud naeru tagasi hoida. Brutselee perel olid nii naljakad nimed. Peaaegu sama naljakad kui Suure Õe sõpradel – Orav, Põder ja Karu, mis meenutaski Tillukesele Delisale mida ta oli pidanud Suurele Õele juba mitu nädalat tagasi rääkima. Ta oli ju pidanud Suurele Õele ütlema, et loomanimedega poistel olid päris nimed ka olemas. Marek, Indrek ja... Kolmandat nime ei suutnudki ta enam meenutada.

„Mis sa itsitad seal?“ äratas piiksuv hääl kapi taga Tillukese Delisa mõtetest.

„Ma mõtlesin, et su perel on nii naljakad nimed, peaaegu sama naljakad kui neil loomanimedega naabripoistel ja püüdsin siis meenutada, mis nende nimed olid. Kaks tulid meelde, aga kolmas...“

„Margus, Indrek ja Priit on nende nimed,“ tuli Brutselee appi.

„Jah, just õigus! Kuule, ma pean minema oma Õele kohe seda ütlema. Ma pidin seda tegelikult juba paar nädalat tagasi talle ütlema, aga siis ta rääkis jälle kellegagi telefonis ja nii mul läks lõpuks meelest. Kui ma oleks selle juba tookord meeles pidanud, oleks mu Õde juba kaks nädalat vähem rumal olnud.“

„Kas sa arvad, et su Suur Õde on rumal?“ küsis Brutselee üllatunult.

„Ei, üldse mitte!“ kohkus Tilluke Delisa mõttest, et ta oli jätnud mulje, et peab oma Suurt Õde rumalaks. „Ei, ma arvan, et ta on kõige targem üldse. Ta teab nii palju asju, millest mina pole kuulnudki!“

„Näed, siis,“ naeris Brutselee kapi tagant, „ära kunagi arva, et Suured Õed on rumalad. Usu mind, küll ta teab, mis ta loomanimedega sõprade pärisnimed on. Suured Õed on targad!“

„On,“ nõustus Tilluke Delisa. Alles hiljuti kui Suur Õde uue 486 arvuti sai, ei osanud isegi emme seda käima panna, kuid Suur Õde pani mängleva kergusega tööle nii arvuti kui ka uue arvutimängu, mille ta oli disketiga naabripoistelt saanud ja mida 386-d ei mänginud. Jah, Suure Õe tarkuses ei saanud kahelda!

„Aga räägi mulle siis hoopiski oma perest!“ lausus ta järsku, sest talle tuli meelde, et ta polnud üldsegi veel Brutselee pere kohta küsinud ega tahtnud, et sõber solvuks ja arvaks, et Tilluke Delisa üldse sõbra pere kohta ei tahaks teada saada.

Brutselee pidi just hakkama rääkima, kuidas nad oma perega just selle üheksakordse maja kuuenda korruse torudesse sattusid, kui Tillukese Delisa ema pere õhtusööki sööma kutsus. Kummaline, et ka Brutselee ütles, et temagi peab sööma minema täpselt samal ajal. Jälle kuulis Tilluke Delisa vannitoast kummalist kolinat, mida ta kuulis pea iga kord kui Brutselee kiiruga ära minema pidi.

.....