Vihmase ilmaga ei ole just väga palju tarka teha. Olles peaaegu läbi lugenud järgmise Gardneri, vaadanud ära "Söö.Palveta.Armasta", mis minu meelest erinevalt raamatust oli nii igav, et samal ajal jõudsin ka kohupiimakoogi küpsetada, oli vaja uus tegevus leida. Loomulikult oleks ma võinud koristama, triikima või midagi muud kasulikku tegema hakata, kuid selle asemel hakkasin ma otsima üht keskkoolilõpu pilti. Ühe isegi leidsin, aga see ei olnud siiski see, mida ma tegelikult otsima hakkasin.Õiget pilti ma üles leida ei suutnud, küll aga leidsin ma terve hunniku kummalisi pilte endast.
Edevus sai võitu ja ma kohe pidin osa neist siia üles riputama.
Mõnda nägusid ei mäletanud ma enam isegi:)
Aja jooksul olen ma päris palju muutunud, kuid ühele järeldusele jõudsin ma neid pilte vaadates siiski. Vanaemal on täiesti õigus kui ta ütleb, et ma olen meie peres ainuke, kellel on korralikud põsed, et kohe kena vaadata teiste kõrval. (Ma olen vanaemale püüdnud selgeks teha, et see pole tegelikult kompliment, aga ta ei jäta!)
Jah, põsed on mul tõepoolest alati olemas olnud!
No comments:
Post a Comment