Tuesday, March 8, 2016

Uus algus ilma fassadita


Ma olen sada tuhat korda viimaste päevade jooksul mõelnud oma blogile ja kommentaaridele, elule, probleemidele, lahendustele. Ma ei usu, et ma olen "ärahellitatud tattnina", kuid ma tean ja pean ka tunnistama seda, et osa minust naudib süllekukkuvat/süllekukkunud/väljateenitud/mitteväljateenitud elu nö luksuslikku poolt. Vaadake, eelmise postituse pilti! Istuda niimoodi kusagil mägedes mähitud alpakapleedi või siis ka võimalus külastada suurepäraseid restorane või hotelle on luksus. Luksus, mille abil endale fassaadi kujundada ja vihavaenlasi luua. Suure tõenäosusega ei kotiks mu "luksus" kedagi kui elu oleks läinud teistmoodi, aga noh läks nii. 

Te teate ka (nüüd) seda, et olen olnud depressioonis ja negatiivusesesse/enesehaletsusse/kurbusesse /nõrkusesse uppuma, kõige tumedamas augus olles ei tahtnud ma seda kellelegi tunnistada. Võib-olla ka iseendale ja nii on lihtne endale blogi abil luua fassaad. "Metspardi" pööning, kuhu tegelikkuse eest põgeneda. Mulle on palju kordi antud nõu, et ära jaga blogis kõike, kuid mina olen ikka olnud nagu Hjalmar Ekdal oma eluvalega. Ma ei ole saanud leppida sellega, et keegi võtab ära mu eluvale ja ma retuSeerisin pilte endale sobivaks. 
Ma jagasin suurima hea meelega seda, et tädi oli Idale ostnud uue Burberry kleidi, kuid jätsin rääkimata selle, et samal ajal tuli mul wc-s käimiseks joosta lähedalasuvasse hotelli, sest korteris, kus ma elasin, oli terve suvi vannitoas remont. Sellise info jagamine oleks olnud alandav. Pööningule põgenemine tundus palju lihtsam väljapääs. Ja te ju teate, mis juhtub kui keskpäraselt inimeselt võtta eluvale? 

Niisiis on mul eriti viimane aasta olnud muinasjutuline elu, imeilus kodu, suurepärane abielu, ma ise olen olnud kõige kaunim, targem, osavam, armastusväärsem. Ja mulle on tehtud liiga. Võib-olla ongi. Kuid see polegi oluline. Ma olen edastanud retuSeeritud pilti tegelikkusest. Täna tundsin ma, et ma enam ei viitsi. Aga ma ei viitsi ka halada. Liiga palju.  Te ei kujuta ettegi, milliseid blogi lugejatelt saadud meile ma täna lugesin. Nendega muredega võrreldes on minu mured vaid materiaalsed. Ületatavad. Ja nii ma püüan siit blogist jätta välja luksuse. Unistused ja argipäeva ilustamise. Mis läbi mu "isikliku tsensuuri" siia mahub, ma ei tea. Seda ma aga tean, et blogimata olla ma ei suuda, see on mu teraapia, mu hobi (tööalast blogi  saate huvi korral lugeda Hotelliveeb.ee blogist). Ma ei tea, mis siia kirja saab pandud, kuid seda olen ma otsustanud, et isegi  naljaviluks ei kritselda ma üles  wishliste utoopilistest toolidest ja saabastest. Unistan vaid hambaarstile minekust. 

Ahjaa, Maaemo restoranikülastuse palun ka ära tühistada. Kui see uskumatu unistus oli nii lähedal täitumisele nüüd kui ma oskasin seda kõige vähem oodata, küllap tuleb ka uus võimalus. Ja kui ei tule, siis jääb see wishlisti koos Arne Jacobseni toolidega. 

13 comments:

  1. Mina ei tea...pane ikka fassaadipilte ka ja unista suurelt :) See on nagu see külgetõmbeseadus, või siis noh, nagy vanad eestlased juba ütlesid, et kes palju tahab, saab vähe, aga kes vähe tahab, ei saa midagi :P
    Aga muidu...minule meeldib Su blogi jälgida, sest mulle endale tundub, et ma niiväga samastun, olen samade asjadega jännis. A la tööalaselt, et tahaks oma asja teha ja hea hea ettevõtja olla, aga veelgi rohkem lasteteema osas. Tean ja tunnen, kuivõrd musta auku võib väikese lapse kantseldamise väsimus viia. Ma täitsa mõistan, et mingi anonüümne kommentaar (ei õnnestu mul wordpressi kontoga blogspotti kommenteerida noh!) ei muuda tuju, aga enivei...et noh, keep calm and carry on ;) Ei ole Sa selles paadis üksi. Või noh, vähemalt mulle annab küll tuge mõelda ja lugeda, et ma pole selles paadis üksi.

    ReplyDelete
  2. Miks sa ometi mingi suvalise võõra? (pigem tuttava vaenlase) pärast loobud sõbra pakutavast kingitusest? Inimeste võimalused on erinevad! Minule kui sõbrale oleks see solvav. Milles see kutsuja süüdi on, et mingi anonüümne-keegi x ütleb, et sa elad teiste kulul?
    Ja ma ei saa üldse aru, miks raisata aega mingite välja mõeldud probleemide analüüsimiseks ja enda tegude õigustamiseks. Ma olen ammu aru saanud, et sa ei jaga kõike oma elust ja sa ei peagi seda tegema. Ma üritaks natuke rohkem reaalse eluga tegelda, siis pole nii palju aega kõigi virtuaalse elu lolluste peale mõelda.:)

    ReplyDelete
  3. Mina usun sõna jõudu ja visualiseerimisse. Kui ütled oma soovid valjusti välja siis universum täidab need. Ja kui inimene tahab sulle kingitust teha siis võta tänuga vastu. Kui endal seis parem siis teed sarnase kingi edasi kellelegi, kel seda just siis vaja. Miks põdeda teiste arvamust kui sinu enda sees on rahu.
    Mul oli laiemas pereringis teema, kus üks vanem "arvamusliider" kasutas iga võimalust mulle selgitada ja näidata kui ebapädev ja tuhm inimesetükk ma olen. Põdesin ja üritasin end kaitsta aga tulu see ei toonud. Ühel hetkel otsustasin, et mina ise olen kõige olulisem. Minu hingerahu on kõige tähtsam. Öeldagu mida tahes, mina teen nii nagu mulle õigem tundub. Ja peale seda otsust elu muutus. Teengi asju teadmisega, et see on minu tõde. Mu süda on rahul ja kuigi mulle selgitatakase jätkuvalt kui tuhm inimesetükk ma olen, see kõik lihtsalt läheb minust mööda.
    Rahu sulle hinge!

    ReplyDelete
  4. Riin, see esimeneMarch 9, 2016 at 9:11 AM

    Oiappi, mida süüdavad teha (anonüümsed) kommentaarid... Oiappi,see on õudne.
    Siin on olnud väga vähe blogi, aga kommentaatorid on selle mürgitanud...

    Ja see, et sa loobud seepärast kingitusest... See on mulle juba täiesti arusaamatu...

    Olen shokeeritud!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Riin, see esimeneMarch 9, 2016 at 10:17 AM

      Mu eelmises kommentaaris on üks imelik trükiviga
      Kirja sai: väga vähe blogi, aga olema pidi väga ÄGE blogi
      Vabandust, mõte kadus ju täitsa ära...

      Delete
  5. Mulle ka Sinu blogi ja selle kaudu kajastatav olemus väga meeldib! Ära muuda midagi käputäie õelutsejate pärast, jää ikka edasi iseendaks ja unista suurelt! Karma saab need õelutsejad varem või hiljem kätte.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga võibolla oli õelutsemine hoopis blogipostitus pealkirjaga "Võidab see, kel on surres rohkem asju"? See postitus oli silmakirjalik, liigselt üldistav ja ka õel ning inimesed reageerisid sellele. Silmakirjalik sellepärast, et blogijale endale meeldivad vägagi asjad. Selles pole midagi halba, aga miks seda teistele ette heita?
      Jäta sellised postitused tegemata ja ei ole kellelgi mingit ütlemist. Või on kuskil suvalise postituse all keegi tulnud sinu raha lugema, kui sina enne teiste oma ei loe?
      Kingituste vastuvõtmine on igal ajal ühiskondlikult aktsepteeritav, kui samal ajal paralleelselt ei põlga teisi inimesi selle eest, et ka nemad käivad poes, st ostavad asju.
      Enda suhtumise üle järele mõtlemine on ainult tervitatav.

      Delete
    2. Mul on kahju, et ma nii kehv kirjutaja olen, et ei suutnud oma mõtet selgeks teha. Ma olen arutu ja mõttetu tarbimise vastu, ma ei mõista, miks ostukeskustes hängimine on muutunud vabaajaveetmise viisiks ning miks on edukuse mõõdupuuks need, kes kõige kõvemini kisendavad et "nii palju on tööd teha".
      Asju ei ole ma kunagi armastanud (vähemalt sellest ajast kui puberteedist üle sain). Kui ma ei saa endale lubada Mulberry kotti, siis ma jätan ka odavad koopiad ostmata; mu kapid ei ole täis hooajalisi halvakvaliteedilisi kaupu, mille pärast kahte pesu minema viskad või ära annad; ma ei telli Hiina kaupa sest seda saab tasuta, nagu sajad blogijad. Need ei meeldi ja ei sobi ning neid naeruvääristatakse, kuid kuna neid saab tasuta, siis tuleb neid tellida. Selliseid asju ma tõesti ei mõista ja küsingi, kas võidab see, kel on surres rohkem asju? Kui inimese unistus on Gucci kott ja ta ühel või teisel selle endale saab lubada, siis see on mu meelest hoopis midagi muud. Nendel kahel asjal võiks vahet teha.
      Ja nagu ka mõni teine blogija on öelnud, siis mõnda aega paneb mind juba imestama paljude Eesti käsitööliste toodangu hinnad. Asjad ei ole maailmakuulsate brändide toodang, kuid hind on samasugune. Siis paratamatult tekib küsimus, kas kõik need on ikka oma hinda väärt, või on see mingi trend, et kleidi eest peab vähemalt 320 eurot välja käima, enne kui teda kleidiks nimetada saab.
      Aga nagu öeldud, ma vist lihtsalt olen väga halb kirjutaja kui ei suutnud oma mõtet selgeks teha.

      Delete
  6. Tere! Võib-olla see restoranikülastuse pakkuja on ka ise kaua tahtnud sinna minna, aga ei ole sobivat ettekäänet leidnud ning nüüd oli rõõmus, et saab koos sinuga minna ja sulle (ning endale) midagi toredat pakkuda. Ei ole mõtet loobuda. pigem naudi seda võimalust, arenda selle inimesega head sooja sõbralikku suhet - sõpru on elus raske leida ka hea sõprus on kuldaväärt. Mine ja naudi seda restorani - usun, et too inimene on õnnelik, et saab sind rõõmustada, ja kui tema rahalised võimalused seda lubavad, miks siis mitte.

    ReplyDelete
  7. Kummalisel kombel läks mullegi see Maaemo külastuse ärajätmine väga hinge. Ma saan aru, mille ajel see otsus sündis aga... Oled seda ju ise soovinud ja nö tellinud. No tuli võibolla ootamatut kanalit pidi (st mõne "austaja" arvates) aga nii need asjad ju toimivadki!!!! Tahad oodata, kuni oleks "ühiskondlikult aktsepteeritav" selline kingitus vastu võtta? Tead, sellega võib nii kaua aega minna, et Maaemo tegijatel siis tõenäoliselt juba uus restoran uue kontseptsiooniga (nagu näiteks on Noma muutumas) või hoopis pillid kotti pannud ja taastuvad tapvast restorallist. Ma pole küll eriline karjuja aga seekord teen erandi: PALUN ÄRA TÜHISTA SEDA BRONEERINGUT!!!!!

    ReplyDelete
  8. Mina ei leia, et sa midagi valesti oled teinud. See on sinu blogi ja kui sa oskad leida oma elust ilusat ja selle kirja panna, siis on see ainult positiivne! Mulle ei meeldi lugeda blogisid, kus on kirjas vaid eluraskused! Olen sama meelt mõne ülalpool kommenteerinuga, et unistama peab suurelt. Minu elus on tänu unistamisele ja usule, et imesid juhtub, palju head. Ja tead, mu vanaema, kui ta oli vana ja haige ja liikumisvõimetu, oskas olla õnnelik selle üle, et ta talvel oma väikses korteris olla sai ja aknast välja vaadata...kui ma sellest aastaid hiljem ta õele saadetud kirjadest lugesin, sain aru, et inimesi on kahesuguseid- ühed näevad positiivset igalpool, teised paraku mitte. Ka mina soovitan sul sinna õhtusöögile minna. Sest kinkijale on mõnikord andmisrõõm suurem kui sinule saamisrõõm.

    ReplyDelete
  9. Sul on imetore blogi, sa kirjutad väga hästi, nii oma stiiliga. Ära heida meelt ja jäta õelutsejad õelutsema - ju nad muud ei oska.
    Tervitades Triin (täitsa võõras vist)

    ReplyDelete
  10. Ma mõtlen, et äkki sellel inimesel, kes sind kutsus pole kellegagi minna sinna restorani või ta kardab üksi minna (võib-olla see tundub imelik, aga minul on teinekord nii, et ma tahan kuhugi minna, aga üksi ei julge). Kui sa nüüd seda pakkumist vastu ei võta võid talle palju meelehärmi põhjustada.

    ReplyDelete