Tuesday, September 22, 2015

Miks just mina?/ Hvorfor jeg?


Samal ajal kui me vaevame oma pead sellega, kumb on meie lastele tulevikus ohutum - kas kanep või alkohol, mõtlen mina, et me peaksime keskenduma hoopis teistele asjadele. Mida teha selleks, et meie lastel oleks hoopis teised huvid. 

Kui ma eile 18 aastat peale vahetusõpilasaastat käisin Mesna Rotary klubis külas, sain ma aru, millise tähendusega see aasta vahetusõpilaseks olemist mulle tähendanud on. Kui õnnelik ma olen, et just mind selleks vahetusõpilaseks valiti. 
Aastal 2015 kui terve maailm on meie ees valla, on raske mõista, et 1997.aastal ei käinud asjad sugugi nii lihtsalt. Ma pean alustama sellest, et Anton ja Mesna Rotary hakkasid peale Eesti iseseisvumist tundma huvi Baltikumi vastu, Anton külastas Tartu Rotary klubi (miks just Tartu tekib küsimus? Keegi ei tea täpselt.)  ja rääkis vahetusõpilaste programmist. Kas te kujutate ette, et Tartu Rotary klubi ei näidanud selle vastu erilist huvi üles. Aga see pole etteheide, kõik see oli meile uus ja ilmselt ka arusaamatu. Läks mitu head aastat kui Mesna Rotary Tartust uuesti kuulis. Nüüd oli neil olemas õpilane, keda Norra saata. See õpilane olin mina.  (Kadri, kuidas sina Norra sattusid?)

Ühel kenal koolipäeval tuli meie kooli direktor minu juurde ja küsis:" Eveliis, kas sa tahaksid Norra minna aastaks?" Miks mina? Miks see pakkumine tuli mulle ja näiteks mitte minu pinginaabrile?  Mõnele teisele klassiõele-vennale? Minu vanematel ei olnud mõjuvõimsaid sõpru, uhkeid töökohti ega ei kuulunud nad Rotarysse. Juhus? Ma ei tea. Ma pean tollaselt direktorilt küsima. Ma olin hea õpilane, kuid sugugi mitte kõige eeskujulikum. Ja üldsegi, kuidas sai valituks üks õpilane Raatuse Gümnaasiumist, mitte mõnest eliitkoolist? 
Ma mäletan, et ma käisin veel ühel Soome Rotary klubi (sest Tartu klubil polnud kogemusi vms) kohtumisel, kus justkui veel sadade õpilaste hulgast valiti  need paar vahetusõpilast esseede ja intervjuude põhjal, aga mina teadsin juba ammu, et ma olen juba valitud. See oli naljakas formaalsus. 
Ka edasi ei läinud kõik nii libedalt nagu läheks praegu. Esiteks tähendas vahetusõpilasprogramm, et keegi peaks minu asemel tulema Eestisse.  Sellist õpilast polnud. See tähendas ka, et mind polnud Norras ootamas "vaba" perekonda. Kaks perekonda panid end vabatahtlikena siiski  kirja. Nemad olid nõus ühele Ida-Euroopa tüdrukule selle võimaluse andma.
Ja siis tuli paberimajandus. Minu Norra saamiseks pandi Mesna Rotary poolt tööle vägagi kõrged tutvused - Lillehammeri politseiülemast Norra suursaadikuni Eestis. Ma mäletan hästi, et veel paar tundi enne lendu käisime me saatkonnas viimaseid dokumente korda ajamas. Kogu mu vahetusõpilase aasta rippus juuksekarva otsas.

Mõned tunnid hiljem maandusin ma Fornebus, kus mind võttis vastu Anton. Anton, kellest mulle on justkui saanud vanaisa, keda mul kunagi olnud pole. Muideks ka Lilian oli oma vanaisaga kaasas. Mina ei mäletanud teda. Tema mind ja Yukot küll.

Ma ei tea, kas kõik vahetusõpilased saavad oma vahetusperedega nii lähedasteks kui mina või vedas mul jälle. Britt ja Arne ning Knut ja Kari on mind muutnud rohkem, kui nad ilmselt teavad. 
Ma olen pärit tavalisest keskklassi perest, mul ei oleks 16-aastasena ja ka hiljem avanenud neid võimalusi, mis tänu nendele inimestele. Samuti ei oska ma öelda, miliseks oleks minu elu võinud kujuneda kui ma oleksin koju jäänud. Mul on suurepärane perekond, kuid ühe pereliikme alkoholiprobleemide tõttu oli pingeid piisavalt. Kes teab, võib-olla oleks ma mõne "ägeda" Annelinna kutiga 17-aastaselt kodust jalga lasknud, end põhja joonud või Koplisse süstima jõudnud. Ma muidugi kahtlen, aga ühe puberteedi mõistust ei või kunagi ette teada.

Kas te teate, mis on minu Rotary vahetusõpilasaastast pärit kõige ilusam ja kurvem mälestus samaaegselt?  Ma sain kogeda maailma kõige imelisemat jõulutunnet Haugenis Camilla ja Britt-Ida juures. Kui ma koju helistasin, sain ma teada, et minu pisikese 7-aastase õe ja ema jõulud ei olnud samal ajal sugugi ilusad. Ma ei soovinud mitte midagi rohkem kui, et ka mu õde saaks kogeda selliseid Haugeni jõule nagu mina. "Usu mind, ta saab," lohutas mind Britt-Ida.  Kas ma uskusin teda? Ja nagu te (kui te olete pikemaajalised blogilugejad) teate, siis paar aastat hiljem keset südasuve mu soov ka täide läks. Pole ime, et meie tütre nimi Britt Ida on. (Kui meil oleks veel lapsi, siis nende nimedes oleks Knut, Kari, Arne või Anton:))

Ei ole liialdus öelda, et Rotary vahetusõpilaseks olemine on minu elus vâga olulisel kohal.  Edasi tuli kunstiajalugu, skandinavistika, Oslo ülikooli stipendium, esimene norra keelega seotud töökoht, teine ja kolmas, kuni poeni Lillehammeris.
Seepärast ma mõtlengi, et kas me ei peaks rohkem tegelema selliste asjadega, mis noori muudavad, nende silmaringi laiendavad, neid arendavad... Võib-olla me siis peaks tegelema vähem teismeliste raseduste, alkoholi- ja narkoprobleemidega? (Okei, ilmselt juba eos liiga sinisilmne mõte).


Det er egentlig rart at vi har diskusjoner om hva som er minst skadelig for barna våre -alkohol eller narkotika (ja, jeg sier at marijuana ER narkotika), men burde vi ikke konsentrere oss om andre ting? Slik at barna våre hadde andre interesser?

I går da jeg var på Mesna Rotary møte etter 18 år, forstod jeg hvilken betydning dette året har hatt i livet mitt senere, hvor heldig jeg er at det var nettopp jeg som ble valgt til utvekslingstudenten fra Estland. 
I dag, i 2015 er det vanskelig å forstå at alt ikke var like enkelt i 1997. Det var ikke bare bare å reise til et ukjent land som 16-åring. Jeg må være takknemlig at Anton og Mesna Rotary begynte å se mot Øst -Europa etter Sovjetunionens oppløsning, at Anton besøkte nettopp klubben i Tartu (hjembyen min), at jeg ble valgt som den som studenten som skulle til Norge... Det er mye å være takknemlig for. eller er det tilfeldigheter? Hvorfor Tartu? Hvordan jeg ble valgt? Jeg var en god elev, men absolutt ikke den beste.  Jeg,  en vanlig jente fra en middelklasse-familie, ikke kjente foreldrene mine noen som man skulle for å ha fordeler og heller ikke var de Rotary medlemmer. Og hvorfor ble ikke noen fra en elitskole valgt? I dagens Estland hadde det vært logisk.  

En dag kom rektoren på videregående skole bort til meg og spurte: "Eveliis, vil du studere et år i Norge?" Jeg visste knapt hvor Norge var. Sånn var dette bestemt. Jeg skulle til Norge. Men det var der problemene begynte. Problemer med byrokrati. Blant andre var til og med politimesteren i Lillehammer og norsk ambassadør  i Estland involvert i hele prosessen. Jeg husker at noen timer før jeg skulle ta flyet, hentet jeg en eller annen tillatelse fra norsk ambassade. Det er rart å tenke på hvor mange mennesker jobbet med det at jeg, Eveliis Kund, kunne bli utvekslingstudent i Norge.

Noen timer senere landet jeg på Fornebu. Anton var den første nordmannen jeg traff. Han spurte hvor Rotary jakken min var. Jeg visste ikke hva det var engang. Jeg løy at jeg hadde glemt det hjemme.
Og Lilian var med i bilen til bestefar. Jeg husket ikke henne. Men hun husket meg og Yuko.  Anton ble på en måte en bestefar jeg aldri har hatt. Og 18 senere fikk jeg en familiemedlem til. Hun heter Lilian. Er det igjen bare tilfeldighet at jeg ble kjent med henne akkurat nå? Nå, når jeg har det virkelig vanskelig. Hun og hennes holdning til livet har gitt med så mye støtte. Uten henne hadde jeg gitt opp flere ganger allerede.

Jeg vet ikke om alle utvekslingstudenter blir så nære med sine vertsfamilier eller var jeg bare heldig. Britt og Arne og Knut og Kari betyr mer for meg enn de sannsynligvis vet (jeg er ikke flink til å uttrykke følelsene mine). Det er takket være dem jeg er den jeg er i dag. Jeg har fantastisk familie hjemme, men pga av alkoholproblemer stefaren min hadde vet jeg ikke hvordan livet hadde blitt om jeg ikke hadde fått denne sjansjen. Et tenåringshjerne er ikke alltid lett å forstå. Kanskje jeg hadde rømt, blitt alkoholisert, blitt narkoman? Det tviler jeg selvfølgelig på, jeg har vært heldig med sterke kvinnelige forebilder i familien,men som sagt... Det er ikke alltid enkelt å vite hva en 16-åring kan tenke.

Vet dere hva er det fineste, og samtidig det tristeste minnet jeg har fra det Rotary året? Jeg hadde verdens vakreste juleaften hos Britt-Ida og Camilla på Haugen. Jeg ringte hjem for å fortelle det til min mor og søster. Min 7-år gammel søster. Hun gråt. De hadde det ikke akkurat fint. Mitt største ønske var at hun kunne oppleve jul som jeg hadde på Haugen. "Det får hun," trøstet Britt-Ida meg. Tror dere jeg trodde på henne? To år sener besøkte jeg,mor, onkel og søsteren min Haugen midt i juni. Britt-Ida hadde dekket julebord, bakt sju slags kaker og vi fikk julegaver. Er det da rart at datteren min heter Britt Ida? (Hadde vi flere barn hadde de het Anton, Arne, Knut eller Kari).

Jeg overdriver ikke når jeg sier at Rotary året har hatt en stor betydning i livet mitt. Kunsthistorie på HIL, bachelor i skandinavistikk, stipend til Oslo universitetet, første jobb med eksport til Norge, andre og tredje... Til butikken i Lillehammer. Til og med mannen min traff jeg på jobb;) 

Vi burde konsentere oss om slike ting. At ungdommer får komme ut, se verden, bli til ordentlige mennesker. Og ikke diskutere om vi skulle legalisere marijuana eller ikke. 

14 comments:

  1. Olgem ausad - Aivar oli ülemõistuse super direktor ja inimene. Kui ma Raatusesse läksin kogesin ma seda, kui õpilast austatakse ja talle antakse valikuid. Ma usun siiani, et just direktor Aivar oli see, tänu kellele ma sain keskkooli lõpus linnapea vastuvõtule (ma ju ei saanud medalit, olin vaid nelja-viieline). See sündmus pani MIND tundma end erilise ja targana ja ehk on see põhjuseks, miks ma täna pean õppimist nii tähtsaks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma nõustun sinuga 100%. Ku selliseid koolidirektoreid (ja õpetajaid) oleks rohkem, siis oleks palju rohkem neid, kes õppimist väärtustaks. See on müstiline, kuidas üks täiskasvanu oskab olla samal tasemel endast palju noorematega, olles samaaegselt nii autoriteet kui "üks meist".

      Ja

      Delete
  2. Minu sattumine Norra on ilmselt samasugune juhuste kokkulangemine ja mingite kummaliste sündmuste jada. Vōrus teadupärast Rotary klubi üldse polnudki. Oli üks natuke vanem noormees Andrus, kes sattus mingi EPA programmi (vist) raames Norra, Lenasse pōllumajanduskooli ōppima. Kohapeal sattus kuidagi kohalikku Rotary klubisse (täpseid asjaolusid ei tea, äkki vahetuspere vōi koolidirektori kaudu, nad seal kōik vist kuuluvad Rotarysse...). Igal juhul oli Andruse pere meie pere tuttav ja kuna sealne kasupere oli maru tore, siis sōitsime kōik suvel Andrusele külla ja niisama Norramaad vaatama. Paar aastat hiljem tahtis seesama Østre-Toten rotary klubi teha midagi head ja vōtta sealtsamast Vōrust veel ühe vahetusōpilase ja pöörduti otse meie kooli poole (Kreutzwaldi Gümnaasium). Loomulikult ma kandideerisin, enam ei mäleta, mis me täpselt tegema pidime.... Lōpuks jäi sōelale kaks tüdrukut ja me tōmbasime direktori kabinetis loosi....ja mina sain Norra loosi! Esimeseks perekonnaks oli seesama pere, kus ma olin juba käinud ja kes vist oli selleks ajaks juba ka meil ise külas käinud, seega vōiks arvata, et mingi kokkumäng, aga tegelikult täitsa juhus. Ma paberimajandust isegi ei mäleta, aga ma polnud ametlik vahetusōpilane ka, minu finantseerimine käis vaid kohalikust klubist, mitte üleilmsest Rotary rahakotist. Ilmselt sellepärast ei olnud mind ka esimesel kohtumisel, et ma polnud ametlikus süsteemis veel sees. Vot selline lugu minuga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõepoolest, sama kummaline sündmuste jada. Ja veel ka loosi tõmbamine!

      Delete
  3. Paidla oli direktorina küll vinge, see igahommikune uksel teretamine oli ka hea mõte... aga keemia õpetajana jäi ta lahjaks, samas eks Küti järel ongi kõik lahjad:)
    Nimetaks veel Mirme ja Auseni ära. Kooli ajal ma peaaegu kartsin neid, aga väga head õpetajad olid.
    Huvitav, et ma ebaõiglaste sadistide nimesid ei mäleta... Näiteks see ajalooõpetaja, kes mulle tunnistusele kolme nelja miinusega pani või see hull naisfüüsikaõps (kusjuures mu venna jaoks oli ta lemmikõpetaja)...
    ------
    Aga kui Oras ikka veel õpetaja on, siis minu laps sinna kooli ei lähe:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sinuga igati nõus. See hommikune teretamine on mullegi väga positiivselt meelde jäänud. Ja samad sõnad ütlen Auseni ja Mirme kohta, ma ei saa ju öelda, et ma matemaatikas liiga terav oleksin olnud ning seega ei kuulunud ma ka Mirme lemmikõpilaste hulka, AGA kui oli vaja minu eest seista (kusjuures just tolle hullumeelse füüsikaõpetaja pärast, kes oli kategooriliselt vastu, et ma 11.klassis käimata 12.klassi lõpetaksin), oli Mirme nagu emalõvi.

      Delete
  4. Ahjaa. Oras on mulle aga alati meeldinud. Välja arvatud siis kui ta käskis meil korvpalli mängida, mida ma ei osanud ja me 10.klassi lõpus tülli läksime. "Ära järgmisel aastal enam minu tundi tule!"ütles ta. "Ei tulegi," vastasin mina ülbelt, sest ma läksin Norra. Kihvt naine!

    Aga need kaks hullu, keda ka mina nimepidi ei mäleta, ei tohiks üldse õpetajad olla;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures mul on see teie tüli nii hästi meeles:)

      Delete
    2. Isver, päriselt?

      (Ps: kihvt naine ütlesin ma eelmises kommentaaris Orase kohta, mitte enda:D)

      Delete
  5. Kopin siia Aivari vastuse ka, et kui ma kunagi jälle ei mäleta, siis on hea siit leida:

    Aivar Paidla Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb alustada sellest, et..., alustaks Agu Sihvka oma seletuskirja. Eks ole minugi mälu sinu Norras Rotary vahetusõpilaseks oldud ajast ligi paarkümmend aastat nõdramaks jäänud, kuid niipalju on mul siiski meeles, et pakkumine tuli Tartu Rotary klubi liikmelt ja tollaselt Tartu linna haridusosakonna juhatajalt Avo Veermäelt. Kuna teised Tartu koolidirektorid asja vastu miskipärast huvi ei tundnud, siis koolidevahelist konkurentsi ei olnud. Edasi jäi üle vaid sobiva kandidaadi leidmine Raatuse Gümnaasiumi vastavas vanuses õpilaste hulgast. Õpetajate ajurünnaku tulemusel selgusid sobivad kandidaadid. Sinule tegin pakkumise esimesena, olid suhteliselt kiiresti asjaga päri. Nõnda su Norra-saaga algas.
    Hilissügisel oli mul vōimalus sul Lillehammeris ka külas käia. Sinu sealne pererahvas (loodan, et nad on kõik kenasti elu ja tervise juures - palju tervisi neile!) oli väga õnnelik ja tõdes, et pärast esimesi koolinädalaid ja -kuid, mil norra keelt piisavalt oskamata pidid sa tundides vaikselt paigal püsima, oli parajasti kätte jõudnud aeg, mil hakkasid tasapisi norra keeles rääkima. Sa oled üks ideaalne näide sellest, kuidas üks juhuste juhus kombinatsioonis julge pealehakkamise, loova vaimu ja paraja portsu visa tööga võib muuta oma elu hoopis põnevamaks ja uusi väljakutseid pakkuvaks. Igatahes fännan ma jätkuvasti su blogi ja hoian pöialt, et sul ja su lähedastel ikka hästi läheks!

    ReplyDelete
  6. See postitus ja need kommentaarid tuletasid mulle (täiesti suvalisele lugejale, kellega sul mingit kokuupuudet kunagi arvatavasti olnud ei ole) meelde kuidas ma 1995. aastal samuti vahetusõpilaseks ühte Põhjamaa riiki kandideerisin. Mind ei valitud. Ausalt, seniajani on paganama valus mälestus ja vahel mõtlen, et huvitav, kuidas mu elu küll oleks siis läinud, kui seekord oleks teistsugune otsus tehtud. Ma olin üle oma väikelinna teada-tuntud nohik (küll mitte paksuke ja prillidega, aga see-eest pea igal olümpiaadil esirinnas) ja oi kuidas ma tahtsin tol hetkel, et ma saaksin ühe aasta elada ilma oma nohiku-staatuseta, nagu normaalne noor inimene. :) Ma mäletan, et tahtjaid oli palju, aga valik käis kahjuks ebaausaid teid pidi ja nii oli mul juba enne konkursi viimast vooru tegelikult teada, kes sõidab, aga noh, ikka ma ju lootsin mingile imele. Pärast ei saanud muidugi üldse aru, et miks ma seal end lolliks tegemas käisin, kui kõik oli juba enne selge. Tagantjärele tarkusena mõtlen veel, et ma ei olnud tegelikult parim kandidaat nagunii, sest närvisüsteem on selline pisut õrnake, aga võib-olla oleks selline tundmatus kohas vette viskamine mind just tugevaks karastanud? Nii et jah, selline oleks-poleks tunne ripub selle teemaga seoses endiselt õhus, kuigi 20 aastat on möödas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mina usun, et sellist asja nagu vale kandidaat ei ole vahetusõpilase puhul olemas. Kahju, et sul selline oleks-poleks tunne sisse on jäänud, sa peaksid nüüd täiskasvanuna mõne teise programmi raames ikkagi kodust ära käima, läheks ehk kripldus ära?

      Delete
  7. Tegelikult oma tutvusringkonnas näen, et noortel ON võimalusi olla aktiivsed ja hakkajad. Igasugused noorteühendused nii õpilastele kui ka tudengitele, vahetusprogrammid, huviringid, vabatahtlik teenistus ja nii edasi. Tuleb vaid noortel ise (või nende vanematel) uurida ja minna!
    Mu ema näiteks lausa sundis mind noortevahetusse minema, et mu inglise keel muutuks paremaks. Järgmis(t)esse läksin juba iseseisvalt ning väga hea meelega. Nüüdseks olen ise ka ühte korraldanud. Tänu sellele on mu inglise keel väga heal tasemel.
    Ka pakkus mu ema välja, et võiksin minna vabatahtlikuks kultuuripealinna raames. Oeh kui palju ägedaid kogemusi ja üritusi! Teistesse (Euroopa noorteparlament jne) suutsin ennast sisse segada juba ise :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Äge! Ma olen alati kadestanud natuke selliseid ettevõtlikke noori, nt ma ise kirun tihti üht või teist poliitilist otsust, aga oleks ju kah kunagi võinud mõne noortekoguga liituda vms, aga ei... Turvalisem on niisama kiruda;)
      Samas ma jälle mõtlen katkistest peredest pärit laste peale. Vanemad ei suuna (sunni), ise satuvad valesse seltskonda ja nii ta läheb nö vale rada pidi. Kuidagi peaks ka neid suunama...

      Delete