Saturday, September 12, 2015

Kohutav ja suurepärane üheaegselt


Ma ei tea, kas ma olen kunagi maininud, et mind huvitab  kõik II maailmasõjaga seonduv - ma võin lõputult sel teemal lugeda, dokumentaare ja mängufilme vaadata. Ma ei tea täpselt, mis selles teemas on, mis mind nii paelub. 
Ärge jumala eest saage minust valesti aru, kui ma ütlen, et paelub, siis ma ei pea kuidagi silmas seda, et sõda oleks äge (ma olen patsifist), vaid pigem paeluvad mind inimeste lood, psühholoogia, millistes tingimustes inimesed pidid hakkama saama, millistest tingimustest eluga pääseti, et kogu selle kurja keskel leidus ka headust. Mind huvitavad sündmuste arengud, seosed, tagajärjed. II maailmasõda nii koletu kui see ka pole ja nii kohutavalt kui see ka ei kõla, on üks minu lemmikteemasid. Pole ka imestada, et minu lemmikraamatuteks on just selleteemalised raamatud. Näiteks "Naine Berliinis" (sellest olen ma varem kirjutanud siin). Üleeile võtsin ma kätte Tatiana De Rosnay "Sarah's Key" norrakeelse versiooni ja pean tunnistama, et sellest on saanud üks minu uusi lemmikraamatuid. 

Lugu ise on õõvastav. See räägib 1942.aastal Pariisis toimunud juutide massilisest koonduslaagritesse saatmisest. Üks asi on koonduslaagritesse saatmine, kuid see raamat käsitleb  Vél d`Hiv nime all tuntud sündmust, kus prantsuse politsei poolt arreteeriti üle 7000 juudi, kellest enamus olid naised ja lapsed (perekonnad olid kuulnud võimalikust arreteerimisest ja nii olid mehed peitu läinud, arvates et naised ja lapsed on väljapool ohtu, kuid siin nad eksisid). 4000 last vanuses 2-12 saadeti koonduslaagritesse, kust nad kunagi tagasi ei tulnud. Kogu selle aja, mil  ma lugesin, millistes tingimustes juute mitmeid päevi joomata ja söömata kuumas ruumis kinni hoiti, kuidas lapsed oma emade juurest ära kisti, tundsin ma, kuidas mu süda pahaks läks. Ma ei suuda siiani uskuda, et üks inimene on võimeline teist inimest nii ebainimlikult kohtlema. Ma tahtsin mitu korda raamatut käest ära visata, sest kõike seda oli nii kohutav lugeda. Kuid samaaegselt on see nii põnev. 

Romaanis põimuvad kaks lugu. 10-aastase Sara Starzynski ja tema perekonna lugu peale seda kui nad 16.juulil 1942 arreteeriti ja ajakirjanik Julia Jarmondi lugu, kes Vél d'Hiv'ist lugu kirjutama hakkab.  Sara Starzynskil on väikene vend, kelle ta politseinike eest peidab ära salajasse kappi ja keerab ukse lukku, et nad teda ei leiaks. Sara on veendunud, et nad tulevad perega kohe tagasi ja nelja-aastane Michael saab kapist välja, kuid tundidest saavad päevad, päevadest nädal(ad). Kogu õuduse keskel, mida Sara kogeb, mõtleb ta vaid oma väikese venna peale ja hoiab kramplikult taskus võtit. Tema ainuke mõte on jõuda tagasi venna juurde. Ma reaalselt tundsin tema südamevalu, tema hirmu, tema meeleheidet. Ma puhkesin nii mitu korda raamatut lugedes nutma. 
Saral õnnestub laagrist põgeneda ning kaks nädalat peale arreteerimist jõuab ta koju tagasi. Ta ei jaksa mõelda, miks avab tema kodu ukse võõras poiss, ta ei pane tähele, et korterisse on tekkinud teine mööbel, ta tormab salajase kapi juurde, et uks avada.

Ma ei tea, kas see raamat eestikeelsena on ilmunud, kuid ma soovitan teil seda igal juhul lugeda. See on kriipiv, liigutav, kohtav, kuid samaaegselt suurepäraselt kirja pandud raamat koletust sündmusest Prantsusmaa ajaloos, millest keegi rääkida ei soovi. 


11 comments:

  1. Ma ei julge seda raamatut lugeda. Mul hakkas sinu postitustki lugedes süda valutama. Ja ma ju tean, et midagi head teda seal kapis ei saanud oodata...

    Ma ei suutnud isegi „Jassi passi” lugeda (ja veel neljasele ette), sest mul tekkis halb aimdus, et isa ei tulegi tagasi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõige hullemad on need kohad, kus kümneaastane laps mõ, et vend ei saa enam elus olla ja end süüdistab, kuid siiski loodab. Kui ta kodutrepist üles jookseb, siis loodab ta, et ka emal ja isal on õnnestunud laagrist põgenenud, ja mina lootsin koos temaga.

      Delete
  2. Appi, avalda siis nüüd ometi see saladus. Kas väikevend oli elus? Kas kapp oli ikka alles?
    Inimesed suudavad küll ju isegi kuu aega söömata olla. Aga tema oli ka joomata ja ilmselt väga hirmunud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No ma nüüd ei teagi, ei taha ju ette ära öelda kui keegi nüüd peaks tahtma lugeda. Süüa väikevennal kapis polnud, küll aga oli tal pudel vett, taskulamp ja mängukaru.

      Ma ausõna soovitan seda raamatut lugeda, aga kui oled emotsionaalne inimene (nagu mina), siis peab arvestama, et on võimalus silmad peast nutta ja see raamat jääb veel tükiks ajaks hinge kriipima. Selline tunne on nagu oleks Sara päriselt olemas, kelle (edasine) elu nii südamesse poeb.

      Delete
  3. Kui sind huvitab II maailmasõda, inimeste psühholoogia, nende headus ning kurjus, siis soovitan lugeda Remarque'i "Elusädet" (juhul, kui sa veel pole :)).
    Tundub olevat väga up-your-alley.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda ei ole ma tõesti lugenud, aga Remarque mulle meeldib, nii et tuleb see ka kätte võtta nüüd - aitäh soovituse eest.

      Delete
    2. Elusäde on minu meelest natuke ebatüüpiline Remarque, aga julgen ka seda soovitada. Kertesz'i Saatusetus, mille eest ta ka kirjanduse Nobeli sai, on ka samal teemal väga vahetu autobiograafiline kirjutis.

      Delete
  4. Sellest raamatust on ka samanimeline film tehtud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Avastasin jah, ja nüüd tahaks seda väga näha. Kuigi filmid kipuvad peake raamatu lugemist pettumus olema (nt Söö.Palveta.Armasta. Ja isegi "The Help", kuigi see mulle meeldis)

      Delete
  5. Mind paelub see teema samuti ning olen ka omajagu raamatuid sõja teemal (nii esimene kui ka teine) läbi lugenud. Üks lemmikutest on "Woman in Berlin", mis on ühe naise päevik ning sai kirja pandud Teise Maailmasõja ajal. Ei ole väga-väga emotsionaalne lugemine, samas annab väga hea ülevaate igapäevasest elust, suhetest ja sõja tagajärgedest isiklikul tasandil.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen täiesti nõus sellega, mida sa "Naine Berliinis" kohta ütled. Ei ole väga väga emotsionaalne, suure tõenäosusega on selle teose võlu ausus, siirus ja must huumor. Näiteks:
      «Mida tähendab vägistamine? Kui ma selle sõna esimest korda valjusti välja ütlesin, reede õhtul keldris, käisid mul külmajudinad üle selja. Nüüd võin ma seda juba mõelda, tuima käega kirja panna ja omaette lausuda, et kõlaga harjuda. See kõlab nagu midagi viimset ja äärmuslikku, ent pole seda ometi.»

      Delete