Valentinipäev lennukis

 Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et õige veidi enne lennukisse istumist hakkas mul pea valutama. Rahvatarkusest tean ma, et peavalu vastu aitab ka klaasike punast veini (või mõtlesin ma ise selle ettekäändena välja?). Lennujaamas veini joomiseks oli juba liiga vähe aega. Nii astusin ma lennukisse, istusin oma kohale ja ootasin vaikselt, kuna jooke serveerima hakatakse (loomulikult olin ma nagu kiuste sattunud istuma viimasesse ritta). Selleks ajaks kui joogivagun minuni jõudis oli peavalu juba rohkem kui mõõdukas. Palusin oma tillukese pudeli veini, kulistasin sellest korraliku sõõmu ja jäin ootama, et rahvatarkus mõjuks. Ilmselt aga oli mulle juba ka otsa ette kirjutatud, et vaevlen peavalu käes ning abivalmis stjuardess küsis, kas sooviksin peavalurohtu. Loomulikult ei tulnud ma ju ise selle pealegi, et seda juba varem küsida! 
Minut hiljem oli mu ees lauakesel klaas veiniga, teine klaas kahe Ibumetiniga ja kolmas klaas veega. Nagu tükike puhast õnnistust, neelasin ma esimese tableti alla. Ja vaatasin veiniklaasi. Vein ja tabletid ei tohiks ju kokku käia, aga kuidagi kahju oli raha raisku ka lasta. Niisiis otsustasin ma mõne hetke pärast juua ära ka ülejäänud väljavalatud poolest klaasist veinist. Teise tableti tahtsin igaks juhuks tagavaraks püksitaskusse panna kui mulle järsku meenus, et vaja on läbi minna veel ühest turvakontrollist ja mul ei oleks hilisõhtul olnud vähimatki soovi hakata turvatöötajatele tõestama, et mu taskus on tõepoolest vaid süütu peavalutablett. Alles aga ei raatsinud ka teist jätta, üksinda kurvalt klaasi konutama. Ja nii ta läks - kaks peavalurohtu ja veidike veini. Kas sammuke lähemale andekaks saamisel? (Aga peavalust sain ma lahti.)

 Mis aga puutub valentinipäeva, siis selleaastase 14.veebruari veetsin ma Janekist eemal. Eks ta ikka harjumatu oli, aga samas, mis seal ikka...me oleme ju ikkagi juba viis aastat abielus olnud;)

Päeva lõpuks saan ma öelda, et kodust eemalolek tasus end siiski ära. Tööalaselt sain ma koostöös suurepäraste tiimikaaslastega hakkama millegagi, mille pärast ma olen nii mõnedki ööd und kaotanud. Rääkimata sellest, et tegu on mu (siiani!) suurima töövõiduga Ja ilmselt mitte ainult minu jaoks...Ma olen rahul! Väga rahul! Ma võiks isegi öelda, et ma olen uhke.

Täiusliku punkti niigi suurepärasele päevale pani aga üks lihtne sõnum. See puges otse südamesse. Loomulikult suhtleme me nii sõnumite teel kui telefoniga rääkides Janekiga ka igal muul ajal kui ma kodust eemal olen, kuid et ma ei ole kõige parem telefonisuhtleja on see nii mõnigi kord meil Janekiga tillukesi raginaid tekitanud. Nii et sõnumid, mis me õhtuti üksteisele saadame on pigem sellised vaikimisi leppimised või midagi sarnast. Seekord aga oli igast sõnast tunda romantikat, hoolivust, siirust ja armastust. Nii vähe oli vaja selleks, et tunda end armastatuna. (Mitte et ma seda muidu ei teaks.)
Ja ma mõtlesin, et jamissiis, et me valentinipäeva koos ei veetnud, juba paari päeva pärast oleme me jälle koos ning ma ei armasta siis Janekit ei rohkem ega vähem kui tänasel teisipäeval.