Friday, July 2, 2010

Saadetis


Mutrike oli just lõpetanud maja värvimise kui helises telefon. „Mul on Teile pakk, kuidas ma Teid üles leian?“ küsis hääl teisel pool toru. Mutrike sai aru, et tegu on sama Kullerfirmaga, kes Mutrikesele koondamisteate tõi, ja mõistis, et seegi pakk on järelikult Suurelt Ja Tähtsalt Ettevõttelt. Mis siis seekord, mõtles Mutrike ja läks pakile vastu. Pakis olid Mutrikese isiklikud asjad, mis Suur Ja Tähtis Ettevõte oli otsustanud Mutrikesele koju saata – kingad, kohvitass, kalender ja muud pisiasjad. Mutrike ei osanud midagi mõelda, veel vähem öelda. Kui on teada, et Mutrike peab järgmisel nädalal Suurde Ja Tähtsasse Ettevõttesse minema, kas siis tõepoolest on vaja asjad kulleriga koju saata? Miks ei tohtinud Mutrike ise oma asjadele järele minna? Miks Mutrikest välditakse nagu katku? Kui Mutrike ise poleks selle seebi üks peaosalisi, siis arvaks ta, et päriselus selliseid asju juhtuda ei saa...
Pärast paki saamist, võttis Mutrike endale aega, et tutvuda internetikommentaaridega ja süvapsühholoogiliste teadmistega nagu ta on, hakkas mõtlema:

1)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes avastaks oma alluva kirjutised, mis talle väga ei meeldi, siis kutsuks Mutrike oma alluva vaibale ja küsiks, miks või kellest Mutrike kirjutab. Ja kui Mutrike Tööandjana arvaks, et Suures Ja Tähtsas Ettevõttes töötades ei sobi Mutrikese Seiklustest kirjutada, küsiks ta oma alluvalt, kas Mutrike oleks nõus oma kirjutistest loobuma. Ja alles seejärel teeks oma otsused;
2)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes „majandusliku olukorra muutumise“ tõttu peab töökoha kaotama, siis oleks tal julgust seda ka oma alluvale öelda, mitte ei kommenteeriks hiljem, kui ebastabiilne või ebalojaalne Mutrike oli/on ning ei halvustaks Mutrikest tagantjärgi. Mutrike Tööandjana ütlekski, et „majanduslik olukord“ ei lase Mutrikest tööl hoida;
3)Kui Mutrike oleks Tööandja, kes poleks rahul Mutrikese panusega, siis kutsuks ta oma alluva vaibale ja annaks sellest Mutrikesele teada. Mutrike oleks kriitika ära kuulanud, sest ainult nii saab ennast parandada. Mutrike mäletab ainult seda, et tema oldi rahul;
4)Kui Mutrike ei saanud oma tööga hakkama, siis miks on Mutrikesega ühendust võtnud tema kliendid, kes on küsinud, mis on juhtunud, ning avaldanud oma kahjumeelt, et Mutrike on lahkunud, kuna temaga oli meeldiv koostööd teha;
5)Kui Mutrike oli ebalojaalne, siis miks on ta oma endistele klientidele öelnud, et otsustas Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest lahkuda tervise tõttu – Mutrike leidis, et töö on tema jaoks liiga stressitekitav. Mutrike oleks võinud ju öelda ka midagi muud. Mutrike oleks võinud ka rääkida Ühe Lähivälismaa Ajakirjanikuga, kes Mutrikesega rääkida tahtis;
6)Kui Mutrike oleks Keegi Töötaja, kes näeb vaeva internetikommentaarides „tegeliku olukorra“ selgitamisega, siis ei kirjutaks ta, et Mutrike tegi liiga oma endistele kolleegidele, keda nüüd tööl mõnitama hakatakse. Kui Paha Mutrike, kes teistele liiga tegi, on lahkunud, siis ei tohiks olla mingit põhjust allesjäänud mutrikeste mõnitamiseks. Või pole siiski ka Kellegi Töötaja südametunnistus nii puhas ja king pigistab?
7)Kui Mutrike loeb Kellegi Töötaja kommentaari, et nüüd tegelevad Mutrikese looga „vastavad instantsid“, siis saab Mutrike aru, miks teda Suurest Ja Tähtsast Ettevõttest eemale hoitakse. Võib-olla võtaks ta kaasa mõned kirjavahetused, mis näitaksid, kuidas Mutrikesse suhtus Keegi Töötaja, kuidas Mutrike üsna tihti pidi leidma lahendusi olukordadele, mida oleksid pidanud lahendama Tähtsad Inimesed või kuidas Tähtsad Inimesed ja Tatraveskid asju ajasid? Mutrike oleks kaasa võtnud vaid need samad asjad, mis talle pakiga koju saadeti, aga mõtleb nüüd, et võib-olla nüüd täitsa hea, et Mutrike mõned kirjavahetused on enda käes alles hoidnud?
8)Mutrikese Prototüüp ei vihanud tööd ,ka ei vihanud tööd Mutrike. Mutrike on alati tööd teinud nii hästi kui võimalik ja nii hästi kui oskab; kui midagi jäi puudu, oleks Mutrike hea meelega juurde õppinud. Kui Mutrike midagi üldse vihkab, siis on need roolijoodikud, naistepeksjad ja loomapiinajad, aga Mutrikesele ei meeldi rumalus ja oskamatus oma vigadest õppida ning enda üle naerda.

Mutrike teab isegi, et ta oli üks „tähtsusetu mutrike“ (kuigi alles eile, kui Mutrikese Abikaasa aiapaviljoni ülesse pani, sai Mutrike teada, et mutter on tegelikult üsna tähtis kogu asjanduse kooshoidmisel), aga sellest hoolimata on Mutrike pettunud ja kurb, et temasse suhtutakse nagu poleks teda kunagi olemas olnud või saatnud korda midagi sama koletut nagu teise astme mõrv.
Keegi Töötajagi kirjutas, et teda on õpetatud „aus olema ja ebaausust mitte taluma“, Mutrikest samuti. Mutrike proovis ka olla aus, et mutrikesed asjandust paremini töös hoiaksid, aga teda ei kuulanud keegi. Mutrike on siiani arvanud, et parem aus kriitika – isegi kui see võib korraks haiget teha, kui klatš. Kas siis Mutrikese kirjutised on halvemad kui koridoride peal lahti lastud klatšijutud?

Üks positiivne asi on siiski ka – Mutrike on lõpetanud Spungi-loo korrigeerimise ja kirjutanud „Egode garderoobist“ esimesed 40 lehekülge. Need, kes on mustandit lugenud, on naernud ja naer on hea:)

Ja nüüd peab vist Mutrike jääma kartma järgmist Kullerit?

Uut Kullerit ei tulnudki kaua oodata - järgmisel nädalal peab Mutrike ilmuma "teiste instantside" ette, kes tema looga tegelevad.
M.O.T.T.

2 comments:

  1. Lugesin su blogi; oleks aega olnud, siis ühe, mitte kahe korraga. (Lõpetasin 5-6 paiku hommikul.) Tänan, oli väga haarav ja naljakas, võib-olla huvitavaim blogi siiani, mida olen sattunud sirvima.
    Tegelased kellest kirjutad on mulle, nagu paljudele kindlasti, vägagi tuttavad.
    Lisaks sellele sain natuke teadma ka sind, mis on väga meeldiv.
    Muide, viimast postitust lugedes tekkis tunne, nagu pelgaksid natuke võimalikke ettenägematuid pöördeid kogu loos SjTE- ga, kuid selleks, ma usun, pole põhjust.
    Nüüd vist pole niipea oodata sarkastilist teksti, väga kahju!
    Parimate soovidega, ´Jyrgen

    ReplyDelete
  2. Jah, noh... Lugesin minagi, põhiliselt küll mutriaana, kuid sedagi mitte rida-realt läbi. Mõnes kohas lisasin ka kommentaari. Öelda võiks paljugi, ja mis oleks lihtsam kui teistes vigu näha, ent sellel pole sügavamat mõtet. Ühekülgne põhiliselt pinnu-palgi teema ja kontorikätš on leidnud märksa stiilsema ja oluliselt vaimukama väljundi, millest teleekraanilgi näidetest puudust ei tule. Mutrikese silmis tolknevad palgid ei sega teda kahtlustavalt pinde otsimast mitte ainult Tatraveskite silmis, vaid ka sisiseva abikaasa kurjas pilgus. Teadagi - kes otsib, see leiab...

    Ilmselgelt kumab nii mutriaanas kui mariaanas läbi neurootilisus ja lastetus. Lemmik- ja koduloomad ei ole lahendus. Kinnisideelisusele viitab ka korduv kirjanikuks ihalemise motiiv, mis peaks justkui Mutri-Maria tahtel ja viplalaliku tinistamise toimel teoks saama. Põhiprobleemi näen kõrgetes nõudmistes teistele ja olematut sisevaatlust. Oma närvilisuse kirjeldus ei ole sisevaatlus. Selleks tuleb endast välja minna ja väljastpoolt ennast vaadata-vaadelda. Kas või Tatraveski või Särava Gerda silme läbi. Mitte neile omistatud ja pähepandud mutrimõtete kaudu, vaid teise pilgu läbi. It takes two to tango, you know.

    Ehk on lihtsam paluda abikaasal lasta ennast kirjeldada, anda olukordadele hinnanguid ja arvamusi, ning ilma vastukriitikata proovida see oma mõnes lugejas vaimustust tekitanud stiilis enda aadressil ärapanevalt vormistada. Kirjanduslike lendlausete (Fulghum, Ibsen) kohast käitumist ootav ja võrdlev ainult teiste vaatlus ning olukirjeldus jääb nõrgaks. Kui enda eluvalesid ei tunnistata, siis tuleks lugejaleanda selge põhjendus õigustamaks topeltstandardite kasutamist, vastasel juhul järeldub sellest vaid sügav egotsentrism, mis toob kaasa ülikõrge enesehinnangu.

    Kõrge enesehinnang peaks tuginema mitte niivõrd autosugestioonil, kuivõrd objektiivselt mõõdetavatel oskustel ja võimetel. Tunne, et koolis kirjandite kirjutamine õnnestus, võiks tugineda heal õigekirjal ja rikkalikul sõnavaral ning positiivse arvustuse teeninud avaldatul. Korduv "potensiaalne" ja üliohter "kuna" ei märgi just erilist loovust. Ärapanev stiil ei ole samuti just erilist kõrge kirjandusliku mõtte tunnuseks. Vindi õlakehitus on kahjuks igati omal kohal.

    Hüüdlause "Tahan hakata kirjanikuks" sõnastab eesmärgi, kuid kusagilt ei paista tööd selle eesmärgi saavutamiseks. Toetuse taotlemine ei kvalifitseeru selleks. Lootus kvantitatiivse sõnavahu kvalitatiivsele muutusele lähendab pigem hillarkohvikule. Võib-olla oleks abi Hemingwayle omistatavast võttest: hoida ennast kirjutamast niikaua tagasi kui võimalik ning lõpuks väljapakitsev kirja panna ühel jalal seistes. Viimane tagab tühja sõnakeerutuse ehk pärabaroki vältimise.

    Ennekõike tuleks endale selgeks teha: mida, milleks ja kellele kirjutatakse. Seejärel tuleks õppida selgeks, kuidas seda teha. Ehk vähem nõudmisi teistele ja rohkem iseendale. Ideaalis teistelt mitte midagi ja püüda ise olla visiitkaardi vähepopulaarne vasakpoolne valge kassike.

    Soovin edu!

    ReplyDelete