Elu nagu zoopargis

Terve eilne päev ei suutnud ma aru saada, miks kaks toonekurge meie maja ründavad ja oma pesa asemel maja esise elektriposti olid vallutanud. Hugo (kes eile veel kodus oli) ei jõudnud ära haukuda ja mina ära imestada, mille kuradi pärast nad siin passivad. Selguse tõi õhtul töölt tulnud Janek, kes olles minust kordi taiplikum, sai maas vedelevaid oksahunnikuid nähes kohe aru, et kured olid otsustanud elektriposti otsa uue pesa teha. „Ei, see ei lähe mitte,“ kiljatasin mina. Ma ju kardan linde, eriti kui nad on suured ja liiga lähedal. Kaugemalt – seal kus nad muidu pesitsesid – on neid kena vaadata, aga otse majaukse ees tundus loodus liiga lähedale tulevat. Janek oli minuga nõus: „Kui nad juba nii kobalt oksi veavad, siis pole imestada, kui nad ka lõunasöögiks kohale veetud usse hakkavad maja ette maha puistama.“ Ja justkui selle jutu kinnituseks leidsime oksahunnikust ka ühe ussi (õnneks, küll surnud, aga ikkagi ussi!) – see oli suur nagu boamadu. „Mina enam majast välja EI tule!“ teatasin ma kategooriliselt ja Janek asus pilvepiiril asuva pesa vundamendiga võitlusesse. „Minge tehke endale natuke kaugemale pesa,“ ajasime me kurepaari eemale. Õhtuks saime maja ette vaikuse.
Hommikul, kui olin kotid kokku pakkinud, et sõita Lõuna-Eestisse järjekordsele „Õhtusöögile kuuele“, olid kured jälle uute okstega platsis. Janek lubas õhtul midagi välja mõelda ja mina mõtlesin õõvastusega, mis meid ees ootab, kui tagasi tuleme. Rumalalt pakkusin välja, et ma võin ju koju ka jääda ja püüda neid eemale ajada ja pesa ehitust takistada, nii kaua kuni Janek töölt tuleb ja „kurepesa ehitust takistava atribuudi“ välja mõtleb. „Jah, see oleks hea küll, „ ütles Janek ja nii oligi otsustanud, et „õhtusöök kuuele“ Lõuna-Eestis jääb täna ära. Just sel hetkel kui istusin tugitooli, et vaadata „Südameasja“ kuulsin maja eest kure nokkade plaginat. Kured kohal ja sättisid uut vundamenti paika. Ei seganud neid ei plaksutamine, potikaante ja õllepurkidest tehtud vidinaga kolistamine, karjumine (oleksin võinud endal hääle ära karjuda ilma et nad ennast liigutanudki oleks). Mu tegevus segas siiski nii palju, et suurema osa ehitusmaterjalist puistasid nad maha.
Õnneks tuli lõuna ajal korraks koju ka Janek. „Tee midagi, ma lähen hulluks,“ anusin ma meeleheitlikult, „nad on kaks ühe vastu!“
„Aga kolista nende purkidega,“ pakkus Janek välja, mille peale ma turtsatasin, et olen „Südameasjadest“ alates püüdnud neid lärmiga eemale peletada, aga ei midagi. „Nad lihtsalt vahivad mind kurjalt, nokad ähvardavalt minu poole,“ piuksusin ma, mõeldes õudusega Alfred Hitchcocki „Lindude“ peale. Janekil ei jäänudki muud üle, kui oma lõuna ohverdada ja püüda käepäraste vahenditega midagi ette võtta. Ilma korraliku redelita oli suhteliselt võimatu minu õllepurkidest tehtud vidinat posti otsa saada, et see ehk linnud loobuma paneks. Jumal tänatud, et Janekil oli nii palju loovust, et mingi ime läbi see siiski posti otsa sai. Janek läks tööle tagasi ja mina jäin valvesse. Tundus, et see siiski aitas ja kurepaar hakkas otsima mõnd teist pesakohta. Igaks juhuks loobusin ma ka ülejäänud pärastlõunaste seriaalide vaatamisest ja jäin õue kurevahile. Tundub, et kured andsid alla ! Terve selle aja, mis ma peenraid ja majaääri rohisin (mida mul muud ikka õues teha oli!), nad tagasi ei tulnud.
Mul ei ole midagi kurgede vastu, kui nad püsivad ilusasti ohutus kauguses majast paarisaja meetri kaugusel puu otsas, aga nii lähedale, et nende lõunasöök kogemata trepiastmele pudeneb, ma neid küll ei taha. Veel rohkem kui puuke ja linde ja šampuse avamist kardan ma usse. Mul tulevad külmavärinad peale paljast mõttest, et peaksin maja ees Rästik Ruudolfiga kohtuma. Loodus olgu ikka majast natuke eemal! Ja pealegi on ju teada, et toonekured toovad lapsi...
Lõuna-Eesti ja „õhtusöök kuule“ jäi küll seekord ära, aga samas jätkub tänu kureperele traditsioon pidada jaanipäeva Ussisilmal:)