Tuesday, July 1, 2014

Kui killud toovad õnne...


...siis peaksin mina küll maailma kõige õnnelikum inimene olema. Ma ei tunne end just maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Kõigepealt suutsin ma ära lõhkuda oma lemmikkausi. Kaire kinkis selle meile kihluse puhul tuhat aastat tagasi. Nüüd on see katki. Ma ei ole kindel, kas selles olen 100% mina süüdi, sest mina panin terve kausi nõudepesumasinasse ja sealt tuli välja praoga kauss, mis minu käes tükkideks lagunes. Aga kuna nõudepesumasin niikuinii aru ei saa kui ma teda sõiman või uut kaussi nõuan, siis ma saan vihane olla vaid enda peale. Et ma kaussi kasutasin ja selle ära lõhkusin.

Edasi suutsin ma tüki välja lüüa ühest karahvinist. Jah, ikka muidugi sellest, mille puhul ma kahtlustan, et tegu on Lorupiga. Minu ainukese "võib-olla-kindlasti-Lorupiga". Miks mitte mõnest teisest sajast tuhandest karahvinist, mis mul kodus olemas on. Miks just sellest?

No ja siis kirsiks tordil suutsin ma  maha kukutada oma aiphooni. Seekord nii õnnetult, et see on reaalselt kildudeks. Ma olin nii kurb, et kui Marek koju tuli leidis ta mu terrassilt nutmast. Kui te veel ei tea, siis ma olen üsna emotsionaalne ja suudan mõnikord ka tühjast tähjast draama tekitada. Nagu telefonist. "See on ju vaid asi!" lohutas Marek. Aga mina ei lasknud end lohutada. "Oma auto ma sõitsin sodiks, nüüd pean Mondeo-Matiga sõitma, riided on mul saast, sest ma ei saa endale midagi osta, kuna ma olen paks, küüned on välja kasvanud, sest mul pole aega enda jaoks ja nüüd pean ma kusagilt sahtlipõhjast veel 3310 ka välja otsima, sest mu telefon on ka katki ja mul ei ole raha uue ostmiseks," nutsin ma südantlõhestavalt. Marek ütles, et ta ei tunne mind ära. Ma polevat kunagi asjade pärast niimoodi mossitanud. "See on ju kõigest asi!" kordas ta veelkord.* Ma lugesin talle ette ka need teised "kõigest asjad", mis ma katki olin teinud. Ma nuuksusin edasi. Mul oli kahju. Endast. Et ma selline kobakäpp olen.

Olgu. Ma ilmselt elan ma üle elu 3310ga. Vähemalt saab helistada.  Aga kuidas ma elan ilma iga sekund Facebooki ja Instagrami uuendusi nägemata. Ja et ma ei saa 24/7 meile lugeda ja saata? Kuidas? Kuiiiidaaaas?


*Kui ma ütlesin Marekile, et andku siis mulle oma 5S kasutada ja võtku ise mõneks ajaks kohvriga kaasas kantav telefon kasutada, siis ta küll enam ei arvanud, et telefon "vaid asi" on.  See vahetus talle ei sobinud. Mulle peab sobima. Mehed, ma ütlen!

14 comments:

  1. See on nüüd umbes selline postitus..et telefonimüüjad aeee, palun mulle uus telefon kinkida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just just selline postitus. Mitte selline postitus, et "wtf päev see siis nüüd oli, et kõik asjad katki läksid". Ma loodan, et ka kõik vanavaramüüjad saadavad mulle kohe uue Lorupi:)

      Delete
  2. vale blogi, see siin pole Mallukas :D

    ReplyDelete
  3. Vaevalt see nüüd ``SEE`` postitus on. Mul on ka paar korda tulnud oma telefoni remontida ja ma tõesti nutsin asja pärast. ``Asja`` pärast siis nagu sellepärast,et mul oli kahju (ja olin ka vihane),et ma nii koba olin ja tagajärjena kopsaka summa pidin remondiks maksma.Hea,kui remontida veel kannatab.Mis aga emotsionaalse väärtusega asja puutub,siis see on hoopis teine level.See lööb ikka rivist välja küll.Seda ei asenda ei remondi või uue asjaga.Ma pole ka just kõige asjam inimene,aga no see eest need asjad,mis mind ümbritsevad,parem püsigu terved,sest pisarad kiired voolama.Ja öelgu nad mida tahes,siis see rasedusest ja sünnitusest nö.hormonaaltoibumine võtab ka oma aja.:D Mul on selle jaoks mees,kes mind maha rahustab.Ikka sõnadega,mitte uute asjadega.Kõik on kas parandatav,asendatav või siis kui polegi...õnneks sellised ``kõiklähebkatkikukubmaha`` päevad pole reegel,vaid ikka erand.
    Kadi

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täpselt , Kadi! Ma olin vihane, et kuidas ma nii loll ja koba sain olla, siis tundus mulle, et terve maailm on minu vastu, noh et kõik läheb katki ja pahasti...kaal ka ei lange, et lisaks kõigele olen veel paks ja kole. Ehk siis telefoni kildudeks kukkumine käivitas miski totaalse jonni. Pisaratega on mul sama lugu, tulevad kohe iseenesest. Enne rasedust juba voolasid ja nüüd voolavad veel kiiremini ja IGA asja peale.
      Kausist on mul aga eriti kahju. Seda ei asenda kohe kuidagi uuega.

      Delete
  4. Sa arvad kõik saab korda,
    nii. ma.arvasin ka
    Sa arvad kõik saab korda
    aga tegelt ei saa

    :)
    Ümise. seda laulu ja parem hakkab. Minu puhul töötab. Olen ma haige inimene? Ah, vahet. pole. Kõik. saab korda...

    ReplyDelete
  5. MSNi pealkirjaks panen "p... Küll!", et kõik hakkaksid küsima, et mis värk on ja siis ma kurdaks kõigile pseudoprobleemi.... ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda, et. Kuidas ma. seda nüüd ütlen võimalikult pehmelt... No sedasamust, et....MSN ka enam ju. pole.
      Ja nüüd.
      Pühi pisarad. Hei!

      Delete
    2. Ei saa Viberisse kah kirjutada:D

      Delete
  6. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  7. Kaire kauss katki? Oi-oi-oi! Ma tean, mida sa tunda võid ja seda kaotust on raske kompenseerida isegi kõigi maailma telefonimüüjate rünnakutega. Ok, no veidi tuju ikka tõstaks :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaaa, sellest Kaire kausist on ikka niiiiii kahju:(

      Delete
  8. Hetkel siin küll karahvini pakkuda ei ole, aga tasub ehk silm peal hoida :)
    http://www.eantiik.com/products/klaas/klaas
    Ma olen ka oluliste asjade katki minemise pärast nutnud, aga ei suuda meenutada hetkel ühtegi konkreetset asja. Järelikult ei olnudki need asjad nii olulised ...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ikka hoian silma peal Siiani on kahju, et ühe imelise rukkililledega Lorupi vaagna käest lasin.

      Delete