Romantikud

Kui ma lennujaamast koju olin jõudnud ootas mind ees tühi maja. Või siiski - Skype vaatas suurte silmadega akna peal ja Orkut tahtis jalust maha joosta, aga ma pidasin silmas inimloomadest tühja maja. Ajad olid muutunud.

Esimene kord saatis ja võttis mind lennujaamas vastu terve suguvõsa, järgmisel korral kuivas ärasaatmis-ja vastuvõtmiskomitee mõne sõbrani, mõne aja pärast viis mind esmaspäeva hommikul Janek lennujaama ja tuli reede õhtul vastu, vahel olid lilledki ostetud. Seekord ei viinud ega toonud mind enam keegi. Vaid Sipsik ootas üksildaselt parkimisplatsil. Ja kodu oli (inim)tühi.

Janek tuli alles hilisõhtul (nii juhtub kui naine soovitab uue tööpakkumise vastu võtta ja mehele töö liiga meeldima hakkab:D). Me oleks pidanud hakkama kohe Tartusse sõitma, et juubelile jõuda. Janek vaatas mulle otsa ja ütles:
"Tead, teeme nii, et pühendame täna aega teineteisele. Lähme Tartusse homme hommikul!"

Me oleme koos elanud üle viie aasta, aga nii romantilist ettepanekut polnud ma veel kuulnud. Istusimegi diivanile, vaatasime Batmani, üks jõi klaasi õlut, teine klaasi vahuveini ning vähem kui tund aega hiljem magasime me mõlemad diivanil oma nurgas. Nii me teineteisele pühendusimegi.

Abieluinimeste romantika:)