Tuesday, July 5, 2011

Noh, mis värk on?


Ma pean ausalt üles tunnistama, et ka mul endal on tilluke FB sõltuvus ja natuke edevust ka, ega ma muidu blogi ei peaks;) Aga see ei takista mul ometigi teisi kritiseerimast. Ma hakkasin mõtlema, mis sunnib inimesi FB seinal KÕIKE detailselt lahkama. Näiteks "tibul täna gaasid", millele järgneb avalik vestlus tuttavate vahel, kuidas gaaside vastu võidelda. Olen tähele pannud, et inimestele meeldib eriti rääkida haigustest, nii enda kui laste omadest.
Mul oleks ka palju rääkida. Aga kuidagi totakas tundub postitada FB seinale "naistearstil käidud" ja siis kõigile teavitada, mis minuga tehti ning millised on tulemused. Sõbrannad räägikisid oma kogemustest. Kõik muu 300 sõpra saaksid teada, mis mul viga on/ei ole.

Ma võiksin kirjutada oma seljavalust, peavaludest, kõhuvaludest, jalakrampidest, silme ees mustaks minemisest ja isegi mõnest piinlikumast hädast. Stressist ja väsimusest. Unetusest. Mul oleks tõesõna palju öelda!

FB seinapostituste tipuks on siiani jäänud sünnitusteemade avalik lahkamine ja ÄSJA sündinud beebi piltide üles riputamine, peaaegu otse sünnituslaualt. Uue iPhone 4ga.
Täna "ma panen oma msn-i nimeks P...E KÜLL, et inimesed hakkaks muga suhtlema küsides: "Noh mis värk on?" teen ennast huvitavaks öeldes: "ah ei midagi" ja siis kurdan pseudoprobleemi, kuidas sain parkimistrahvi v6i kuidas mu söögilaua toolilt tuli vilt ära ja kraapis mikroprao mu uude tammeparketti."

Vaadake, et siis küsite "Noh, mis värk on?"

Edit/uus sähvatus: Ja pesuväel või poolalasti netis poseerivatele inimestele (mingil kummalisel põhjusel on vähemalt 99% neist poseerijatest naissoost) olgu mõtteaineks, miks neid tõsiselt ei võeta. Nt Rootsi kuulsaim blogija (aitäh Rentsi blogile, mis mind sinna juhatas) võiks olla tegelikkuses maailma kõrgeima IQ-ga, kuid ometi ei suuda ma temasse eelarvamustevabalt suhtuda. Samas jälle - nii kaua kui ta ise sellise kuvandiga rahul on, siis by all means, mis vahet seal on, mida mina arvan.
Kui ma oleksin tööandja, siis ei võtaks ma ka kunagi tööle ka inimest, kelle FB kubiseb läbupiltidest või (minu jaoks) kahtlase väärtusega naljadest. Samas jällegi mulle öeldi ka, et ma ei saa enam kunagi mitte kuhugile tööle. Ometi ma töötan.
Ja lõpetuseks - vanemana ma igaks juhuks vist ei julgeks oma lapse nime guugeldadagi:D "Ohtude" vältimiseks keelaks ma oma lapsel ilmselt üldse kuni täisealiseks saamiseni TV, arvuti, väljaskäimise jms ära. (ja siis saadaks ta õndsas teadmatuses laia maailma - oli ju üks selline film,kus Brendan Fraser peaosa mängis, PastBlast vms:D)

12 comments:

  1. Mul on ka mure: pojal on gaasid... Aga ma siis facebooki ei postita seda :DDD Mul muide teistpidi probleem, st ei julge msn'i mingit kummalist kirjet teha, sest siis hakkavad päris paljud kohe uurima, et mis on, mis on... Ja seda isegi siis, kui kirjutan nt. ilus päev vms.
    Heily

    ReplyDelete
  2. Ei, ei, pane ikka Facebooki ka, siis saame kõik end harida:DDD
    Ja siis ma saan öelda, et Heily on peast soojaks läinud!

    ReplyDelete
  3. Ma mõtlen ka, et meil on ju nii palju igasuguseid foorumeid, kus jagatakse väga asjakohast teavet ja et kas FB see kõige õigem koht just on. Aga tegelikult ega vist väga vahet ei ole ka - kui ikka inimene tahab oma (tervise)probleeme kõigiga jagada, siis lasku käia. Sõltub mõõdutundest. Aga meie, keda see häirib, meie lihtsalt vangutame kogu selle asja peale pead ja ei loe neid postitusi. Nii lihtne see ongi.

    ReplyDelete
  4. Loeme ikka ja kommenteerime/kritiseerime pärast omakeskis:DDDD

    ReplyDelete
  5. Kokkusattumus Habe looga on muide täiesti juhuslik, ausalt. Naljakas kokkusattumus:D

    ReplyDelete
  6. Njaaa, tuleb tunnistada, et olen patune:( Kontrollisin oma FB seina üle ja tõesti olen viimasel poolel aastal jube palju kurtnud nii enda kui oma lapse terviseprobleemide üle. Püüan ennast siis edaspidi parandada. Vabandust!

    ReplyDelete
  7. Äsjane beebi? Ma olen korduvalt näinud UH looteid ja lugenud sissekandeid stiilis "olen rase! juba mitu tundi!!!"

    ReplyDelete
  8. Ma küll jõudsin juba siin vabandada sest ehmusin, et olen kedagi nii väga häirinud oma FB postitustega. Aga mul tegelikult tekkis veidi mõtteid ja küsimusi seoses püstitatud teemaga.

    Tegelikult võiks siis jagada infot, et mida täpsemalt võib jagada oma sõpradega FB seinal. Kas ainult sügava sisuga (nt ladinakeelseid) mõtteteri? Või on lubatud ainult positiivsed ja "lillelised" postitused? Ja kes määrab, mis on kellegi jaoks positiivne?

    "Tibundusest" ja beebidest - Kui sa oled rase, siis on paratamatu see, et paljud su sõprad ja sugulaset küsivad juba nädalaid enne lapse sündi sinult iga päev: "Noh, kas lapsuke on juba sündinud?". Esiteks teevad nad seda msnis/skypes. Lõpuks sa ei taha nendesse ennast enam sisse logida. Ja kui lapse sünd peaks veel mingil põhjusel venima üle arsti määratud tähtaja, siis läheb alles põrguks nende küsimustega. Loomulikult siis püüadki kõigile uudist ootavatele inimestele teada anda, et enam pole vaja pärida, laps on kohal. Hea lihtne on ju seda teha FB-s sest seal saab selle uudise korraga kõigile edastada. Jube tüütu on pärast sünnitust smsse saata või kõiki läbi helistama hakata. Ja siis veel seda ka, et äkki peaks valima, keda FB-s oma sõbraks pidada? Võttagi ainult need, kelle tegemised ja käekäik sulle tõeliselt korda lähevad?

    "Tibul on gaasid" - vaata, kui sa oled äsja lapsevanemaks saanud, eriti kui see on sinu esimene laps, siis võib tõesti nii juhtuda, et see gaasiteema ajab sind lihtsalt hulluks. On selliseid emasid, kes oma pidevalt nutta karjuva lapsega ei taha avalikes kohtades käia. Seega veedavad nad palju aega selle karjuva lapsega kodus. Ja kui nt mees on tööl, sõbrannad on tööl/peol/trennis jne siis tekib lõpuks üsna lootusetu tunne ning siis mõnda aega võib selline virtuaalsuhtlus olla väga oluline osa sinu jaoks. Annab tunde, et vähemalt kaudselt saad kellegagi suhelda, oma muret kurta. Vb seda tõesti ongi raske mõista, kui ise pole läbi teinud.

    Margot

    ReplyDelete
  9. Muidugi on mingi piir, kust üle minna on ebanormaalne. Aga osad lihtsalt ei taju seda. Ja minu kommentaar ei käinud mitte kellegi kohta konkreetselt, lihtsalt kirjutasin sellest, mida olen kõrvalt näinud oma sõprade-tuttavate pealt :)

    ReplyDelete
  10. Pole olemas mingit normaalset piiri. Inimene loob läbi interneti (FB, blogid jne) endast pilti ja on tema asi, millisena ta tahab paista. Tahab olla "ema" - kirjeldab sünnitust ja gaase. Tahab olla möllav noor - kirjeldab pidusid ja üheöösuhteid. Jne.

    Internet omakorda kohandub igasugu sisuga hästi - huvilised loevad ja mitte-huvilised ei loe. Või siis loevad ja sõimavad. Igal juhul on süsteem kogu aeg tasakaalus. :)

    Hull on lugu siis, kui inimene tahab endast luua tõsise töömesilase muljet, kuid kirjutab ikka gaasidest või suhetest või kirub ämma. Aga selle vastu ei aita mingi "info sellest, mis on kohane". Võib lihtsalt üle piiri läinud sõbrale / sõbrannale privas märku anda, et ta on nüüd veidi üle pingutanud...

    ReplyDelete
  11. Tegelikult on sul, Kaur, vist õigus. Ma ise arvan, ka et olen "hullult diip", ometi meeldib mulle nii FB-s kui blogis endast naiivne ja lapsemeelne pilt luua. Need, kes mind tunnevad, teavad, mis on liialdus, milline on mu huumor, maailmavaated jms. Ja noh teiste arvamus ei tohiks liigselt oluline olla:)

    ReplyDelete
  12. Veidi keeruline on see, et netis on koos kõik: sinu sõbrad, kolleegid, lapsed, vanemad. Mina küll ei tea, mis tundega loevad praeguste teismeliste emad-isad oma laste läbu- ja suhteblogisid. Ehk ei loegi?

    Võta suvalise koolinoore blogi - seal on alati mõtteid, mida vanematega f2f ei jagaks. Sama käib fotoalbumite kohta.

    Google+ õnneks tuleb ja lahendab need mured varsti ära. :)

    ReplyDelete