Statistika

Lihtsalt huvi pärast vaatasin, milliste otsingusõnadega lugeja kõige tihedamini minu blogisse satub. Esikohal on ikka "mutrikese blogi" (millele järgnes "spunki otsides" ja "johanna maria prangel"). Et "mutrikese blogi" nii kõrgelt esikohal oli, siis lõin ka google'isse sisse "mutrikese blogi". Leidsin nii palju erinevaid kirjutisi, ka palju huvitavaid. Üks neist näiteks on selline:

Lojaalsusest ja orjameelsusest
juuni 26, 2010
Ramloff Mõtisklused 20 kommentaari


Blogimaailmas kütab viimastel päevadel kirgi Mutrikese case. Esialgu see mind ei puudutanud, aga et igasugu 50+ moraalsest tähtsusest tulvil naesterahvad on jälle kõvasti sõna võtnud ja rääkinud pateetilisi sõnu lojaalsusest tööandjale, tunnen ka endas üle mitme aja piisavat ärritust tekkinud, et vahepealne blogivaikus lõpetada (ausalt, oli nii mõnus olla, et ei viitsinud lihtsalt blogida) ja sel teemal veidi mõtteid mõlgutada.

Kõigepealt üldisest. Minu meelest on paljudes blogides olnud palju otsesemat kriitikat nii tööandjate kui näiteks lähedaste või sõprade kohta ning seda pole vaevutud sugugi vaimukasse naljarüüsse peitma. Ometi võtame me seda loomulikuna ja ei ole ka tööandjad sellest eriti numbrit teinud. Ja kui me midagi taolist loeme, siis enamasti me laseme selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja: “Ah, inimene lihtsalt on vihane ja elab ennast välja”. Miks siis nüüd järgnes nii valus reaktsioon? Kas äkki selepärast, et oleme omas tohutus enesetähtsuses muutunud surmtõsiseks ja meid vihastab kui keegi meie “tähtsaid eesmärke ja tegevusi” naeruvääristab. Aga andke andeks, palju on tegelikult asju, mis mingil viisil vaadeldes poleks naeruväärsed. Mu meelest on lausa tubli 4/5 kõigist inimtegevustest sellised, millest saaks ühe toreda Mutrikese blogi. Kas ma olen nii mõteldes ebalojaalne kogu inimkonna ja selle eesmärkide suhtes? Ja tublide 50+ tädide meelest peaksin ma siis otsima ilmselt teise inimkonna . Kunagi kui veel kontoritööd tegin, siis ma sõin lõunat ühes ärikeskuse toitlustusasutuses ja sellest ajast on mulle sööbinud mällu pilt, kui naljakad on tegelikult kõik need surmtõsiselt tähtsaid äriplaane ja turundusteemasid arutavad äriinimesed, ilgelt naljakad oma täielikus tõsiduses. Kahjuks polnud mul toona blogi ja ilmselt pole ka oskusi püsivalt nii vaimukalt kirjutada, nagu Mutrikene seda teeb. Aga niipalju kui mina olen seda blogi lugenud, võib seda võtta kui peegelpilti IGASUGUSTE organisatsioonide tegevusest kogu selles tobeduses, milleks inimsuhtlus kipub minema. Ja selliselt võttes on see ülimalt nauditav.

Aga aitab apologeetikast, sest tegelikult tahtsin ma hoopis arutleda teemal: mil määral me peaksime ikkagi tööandjale lojaalsed olema. Ma saan teha täiesti vabalt, sest juba 6 aastat olen ma iseseisev ja sellist asja nagu tööandja mul enam pole, õigemini olen ise endale tööandjaks. Aga vaadates tagasi oma töövõtja aega, siis ma olen viimased aastakümned kogu aeg löönud lahku 2 aspekti: see, kes keegi on inimesena ja see, kes keegi on süsteemi osana. Ja kui tihti on olnud nii, et just selles esimeses mõttes ma saan paljusid austada, ent teises aspektis on see palju raskem. Ja just siin on asi, kus tuleks ehk rääkida lojaalsusest: ma saan lojaalne olla inimesele, kuid mitte tobedale süsteemile. Aga just süsteemi tobeduse kirjeldusena näen mina blogi, millest viimasel ajal palju juttu. Ja midagi pole teha, pea igasugune organisatsiooniline struktuur võimaldab tobedusel õitseda, pea igasuguses organisatsioonis sumbub tark initsiatiiv kui ülemus ei saa aru, ei viitsi või tunneb et see õõnestab tema autoriteeti … ja et tegu on kompleksides ülemustega, seda kinnitab reageering antud blogis kirjutatule. Aga needsamad süsteemis tobedalt käitunud inimesed võivad samas olla süsteemiväliselt väga toredad inimesed. Seega, kui mina annan kellelegi lojaalsuse, siis eelkõige selle eest, milline ta on inimesena, sest kogu turumajanduslik süsteem ja firmandus on tervikuna sedavõrd tobe, et sellele pole võimalik mingit lojaalsust anda. Enda kohta rääkides võin muidugi ütelda, et kui ma juba kuhugile tööle jään, siis ma neid inimesi ka inimestena austan, sest kahest firmast olen ma tulnud ära peale 3-4 päeva just põhjusel, et nii matslike ja ilmselgelt vähekultuursete inimeste juures ma töötada ei kavatse. Ma ei saanud neid austada inimesena – järelikult pole mul mingit tugevat alust, mille tõttu taluda ka süsteemi tobedust.

Samas mind ausalt ärritab see suhtumine, et kui sa juba oled kuhugile tööle jäänud, siis ole vait ja ära virise. Selles suhtumises peegelduvad minu jaoks selle meie rahva needuseks oleva protestantliku “kannata ära ja ole usin” töökultuuri kõige ebameeldivamad viljad. Mina pean sellist suhtumist orjameelsuseks. Ja kui miski on sügavalt tobe, siis on meil kindlalt ka õigus ütelda välja, et asi on tobe. Jah, tõesti me oleme säilinud läbi orjaaja, ent millise hinnaga! Ja olla uhke alandlikkuse ja orjameelsuse üle – see on miski, mis minu hinge mitte mingil juhul ei mahu. Sellepärast on mul lausa hea meel, et see vanema generatsiooni poolt lojaalsuseks peetu on nooremates inimestes hakanud vähenema. Nii ehk hakkab ka erinevate organisatsioonide tobedus paremini silma ja ehk järgnevad ka katsed midagi muuta.
(http://ramlov.wordpress.com)

Tundub, et "Mutrike" oli üks üsna värvikas tegelane. Unustamatu? ("Selleks et olla unustamatu, tuleb olla kordumatu")