Sunday, March 27, 2016

Miks ma ei suuda positiivne olla

HOIATUS: Sisaldab suures koguses enesehaletsust. Antud artikli lugemine võib kahjustada teie vaimset tervist ja te ei saa kunagi tagasi seda aega, mis te raiskate minu liiga avaliku sisemise süvaanalüüsi lugemisele!

On asju, millest ei sobi rääkida ja on asju mida peidetakse naeratuse ja fassaadi taha, on asju, mida püütakse endale ja teistele sisendada. Mina olen nüüd mõnda aega püüdnud endale sisendada, et olen õnnelik, eluga rahul ja positiivne, ei vihka kedagi, ei soovi kellelegi halba, ei ole kade, aga ma olen kõiges selles feilinud. Ma ei ole õnnelik, ma ei ole eluga rahul, ma olen negatiivne, otseselt küll kedagi ei vihka ja halba ei soovi ka kellelegi, kuid kade olen küll. Rämedalt kade nende peale, kelle elu korras on.

Jah, ma pean tunnistama, et igas päevas on ka ühtteist, mille üle tänulik olla ja elu on pakkunud meile viimasel ajal fantastilisi elamusi ja kogemusi, ma olen naernud ja lõbutsenud ja nautinud neid kuldseid hetki, mis meil siin olnud on, kuid päeva lõpuks kui ma magama lähen on kõik teisiti. 
Ma teen tööd, kuid ei näe tulemusi, ma püüan olla kannatlik, kuid tunnen, et sel ajal kui ma püüan ühest otsast alustada laguneb kõik muu.  must auk, surnud ring, millest me kuidagi välja ei saa. Me ei räägi ausalt sellest kui raske meil on või kui palju me töötame ning kuna me peidame end palju fassaadi taha, saavad inimesed valesti aru ja heidavad mulle ette asju, mida ma teen/ei tee. Ma ei heida seda neile ette, ma annan läbi sotsiaalmeedia neile selleks ise põhjust. Ma vaatan oma blogi ja tunnen, et see on täis võltsi fassaadi ja enesehaletsust, mis laias laastus peaks tähendama, et selline ma ilmselt siis olengi - võlts ja ennast haletsev. See läheb aga vastuollu sellega, mida ma sisimas tunnen.  Ma kujutan endale ette, et  ma olen armastav ja armastusväärne, reaalsus on ilmselt midagi muud. Eluvale? Ma loen mõnd teist blogi, mis on sada korda populaarsemad kui minu oma ja olen kade, sest ma kujutan ette, et mu blogi on palju sisukam ja mina palju meeldivam inimene, tegelikkus on jälle ilmselt hoopis teine. Või vähemalt kui need blogijad ongi tegelikkuses minust ebameeldivamad, siis oskavad nad endast jätta meeldiva mulje, erinevalt minust. (Vahemärkusena: Enesehaletsus to the max! nagu puberteet, kes end teistega võrdleb). 

Ma ei taha, et keegi arvaks, et ma kasutan teisi ära, elan kellegi kulul, ei tee ise mitte midagi. See kriibib mul sees, et keegi võibki minust nii arvata. Ma olen mõelnud, kas sel käsitöölisel, kes mind "anonüümselt" läks perekooli laimama, on õigus - et ma ei peaks poepidamisega tegelema. Samas ei suuda ma mõista, mille alusel ta seda ütles?  Ma ise usun, et ma teen midagi ägedat ja sisuga, midagi, millel on eesmärk ja ka tulevikku, kuid teisalt ei ole ma kindel, kas ma pean Norras vastu. Kas ma saan siin hakkama. Ilma tugivõrgustikuta. Ma tunnen puudust oma mehest - normaalselt mehe ja naise suhtest, kus me ei oleks väsinud, tüdinud ja stressis. Ma kuulen, kuidas mu tuttavad räägivad, kuidas nad naudivad lasteta puhkust, "viskavad" lapsed vanavanematele ja pääsevad korraks argirutiinist ja olen kade. Meil pole seda luksust. Ise ma kolisin Norra. Samas pole meil väga palju lapsehoidjaid peale tädide ka Eestis, olgugi et sellest ajast saati kui ma Marekiga tuttavaks sain, kuulsime me seda, kuidas me peame lapsed saama ja kõik lubasid last hoida. Mul ei ole enam isegi suhet oma õega, kellega me alati nii lähedased olime, sest mul on tunne, et isegi kui ta mees lubaks tal meiega läbi käia, siis ei taha ta enam seda ise. Ta on muutumas teistsuguseks inimeseks, kes ei mõista mind ja keda ei mõista mina. 
Ma võiksin seda ennnast haletsevat nimekirja asjadest, miks ma ei suuda olla positiivne, jätkata homse hommikuni, kuid tegelikult võin ma selle hala kõik maha kustutada ja võtta kõik kokku ühe lausega.

Ma olen püüdnud sisestada endale, et meie raskused on vaid rahalised, et kõik muu on meil ju olemas, tegelikkus on ju aga hoopis see, et elu ONGI rahalised raskused. Kõik probleemid saavad alguses sellest. 
Ja kui rahalised probleemid on nii suured nagu meil, siis on väga raske positiivne ja armastav olla. Ole nii zen kui tahad ja naerata nii laialt kui tahad, aga kui eluks vajalikke asju napib ja iga päev palud hommikul jumalat ja kõiki teisi olendeid, kellesse uskuda, et auto ikka edasi töötaks (samal ajal teades, et ühel ilusal päeval lähitulevikus oleme me siin autota. Mägedes sõitmine on vana auto sidurile üsna surmava löögi andnud), siis sisemas ikka ei naerata küll. Oled hoopis negatiivne , segaduses ja sihita.


Ahjaa, selle pildiga seoses tuli mulle meelde, et mul murdus ka üks hammas ära. Varsti olen ma suure tõenäosusega hambutu keskealine (ülekaaluline) mutt. Nii nagu vaesed inimesed ikka.

45 comments:

  1. Ole hea kirjuta, miks sa uldse Norra laksid? Miks sa palgatoole ei lainud? See ju oleks palju lihtsam

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sel hetkel kui ma hakkasin Norra asja ajama ei olnud mul õrna aimugi, et eelmise aasta alguses kõik uperkuuti lendab. Ma ei oleks Norra tulnud kui oleks teadnud, kahjuks langesid asjad kokku - siin olid juba asjad käima löödud, samal ajal kui Eestis oli teine situatsioon. Kindlasti pole ma nii julge, et oleksin kohe peale ühe äri kukkumist alustanud teisega.

      Kui mõtled, miks mul palgatööd hetkel ei ole, siis tegelikult on mul palgatöö, meeldiv ja suurte võimalustega kui ise tublilt tööd teha.

      Delete
  2. Lisakaal sobib sulle, teeb näost nooremaks. Ma ei saanud aru, mis piltidel teisiti, arvasin, et uus soeng, kuni siit lugesin, et oled juurde võtnud. Muidu seda ei näeks.
    Postitus oli aus. Sul on teraapiat vaja, et endaga sõbraks saada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lisakaal on ebameeldiv, isegi kui nooremaks teeb:) ma arvan, et asi pole selles, et ma poleks endaga sõber, vaid mulle on tekkinud selline lõputu küünlapäeva tunne, et proovime kuidas me proovime algusest alustada, tuleb probleeme peale enne kui vanadele lahendus tuleb. No näiteks auto - ahastus tuleb peale paljast mõttest, et see otsi tahab anda. Jne jne jne

      Delete
  3. Kui sa tunned, et ei pea Norras vastu ja sealne elu tekitab sulle stressi, siis palun tule tagasi Eestisse. Jumale eest ma loodan, et sa ei punnita Norras ainult sellepärast, et teised sulle hiljem "näed, ma ütlesin, ta ei saanudki Norras hakkama" ütleks. Proovi Eestis tööd leida, sa oskad ju Norra keelt, mine kasvõi kuhugi kõnekeskusesse esialgu tööle. Saad lõpuks OMA koju, omastele lähemale ja Eestis on palju kergem ka õega suhteid klaarida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Probleemid oleks samad ju ka Eestis, ega need kuhugi kao, pealegi on Eesti palgad ikka kehvemad, nii et suure tõenäosusega ei muutuks probleemid väiksemaks, vaid suuremaks:) Asi pole tööpuuduses, vaid augu suuruses, mida lappida.

      Delete
    2. Ma olen mõelnud, et vbla peaks käega lööma ja leppima sellega, et asjad juhtusid valel ajal, ja sellest pole mul midagi kui keegi parastaks või ilguks, sest esialgne plaan ei olnuf sugugi Norra elama jääda. Teine osa minust aga näeb, kuidas poeke kasvamas on ja kurb oleks sellest loobuda ilma igasugu loogilise põhjuseta (peale selle, et mina olen masenduses)
      99,9% on kahjuks ka tõenäosus, et õega ma suhtlema ei hakka nii nagu vanasti, ta on selleks liiga muudetud/muutunud

      Delete
  4. Mina olen seda meelt, et ise elatakse oma elu raskeks. Kõik on suhtumises kinni

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga kallis inimene, anna siis nõu, kuidas sellises olukorras suhtumist muuta:)

      Delete
  5. Eveliis, Sa meeldid mulle väga! Sa oled ettevõtlik, julge ja stiilne. Arvatavasti ka loomu poolest hea inimene, arvatavasti sellepärast, et me pole kunagi teadlikult kohtunud (kui me samas elemendis eksisteerisime, olin mina pubekas ja Sina pisike ... ja mina neiu ja Sina pubekas).

    Seda esiteks.

    Teiseks, tere tulemast klubisse, mis rahalisi raskusi puudutab. Peaaegu pidev pankrot on meie perel saanud elustiiliks, ometi tundub, et pikapeale saavad augud lapitud. Aga kui mõni laps kevadeks uusi tänavakingi vajab, siis on esimene emotsioon must masendus - jälle üks väljaminek juures! Endale ei osta ma midagi enam aastaid ... tegelikult hiljuti ostsin, väikese sinise kampsuni Humana ühe-euro-päevalt. Suhtumine ongi selles mõttes muudetud, et kõigepealt maksame ära arved, laenumaksed ja võlad (kui on, mõnikord on) ja siis vaatame, kas sel kuul süüa ka osta saab. Nii ongi. Selle eluviisini jõudmine (ja sellega rahule jäämine) võttis aga kõvasti aega, õppimist ja tagasilööke.

    Palju jõudu Sulle!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh pähkli eest! Nüüd ma nuputan, et kes sa küll olla võiks:)

      Delete
    2. Mis siin ikka pähkeldada, käisime samas koolis, aga ma olen Sinust umbes 6 aastat vanem. Nii et Sa võisid mulle vabalt koolikoridoris peaga kõhtu joosta, aga ma ei teadnud, et Sinust ühel päeval üks äge naisterahvas saab ... ega ma enda kohta ka ei teadnud. Näe, saime mõlemad ägedateks naisterahvasteks ja elame edasi, üks päev ja üks arve (või ühed tänavakingad) korraga.

      Delete
  6. *Mina olen selle leeri esindaja, kes ütleb, et palgatöö Eestis on küll viimane samm, mida ette võtta. Oma poest sa siin küll ei kirjuta, aga kui asjal vähegi potentsiaali on, siis tuleb edasi pingutada. Üürige oma Eestis asuv maja normaalse raha eest välja ja las Marek tuleb ka Norrasse elama. Panustage mõlemad oma äri edendamisse. Lisaks on sul ju palgatöö kah (Hotelliveeb eks?). Mõtle tegelikult kui äge töö see on!
    Ma ei tea ka mis on sinu jaoks normaalne summa, mida kuus vaja läheks, aga ehk oled harjunud lihtsalt varasemalt liiga priiskavalt elama? Olen ise samas olukorras olnud, loobusin (loe "jäin ilma") megasuure palgaga töökohast, hakkasime oma pereäri ajama (see võttis kolm aastat, enne kui firma arvele peale endale miinimumpalga maksmist midagi alles hakkas jääma). Pidin oma kulutused täiesti nulli tõmbama, sõin sõna otseses mõttes keeduvorsti Kirde saiaga. Riiete ostmine ei tulnud kõne allagi, Humana 1 euro päevadelt sain lastele hilpe. Praeguseks on meie sissetulek umbes sama kui minu hea palga päevadel ja tunnen kuidas see vahepealne aeg mind karastas ja kuidas see ära tasus.
    *Laps käib sul ju lasteaias? Ja Sa oled ju kirjutanud kui head sõbrad sul Norras on, kas nemad ei ole nõus kasvõi ühel õhtul kuus last enda juurde võtma? Selle asjaga on tihti nii, et kui jääd ootama, et keegi vabatahtlikult lapsehoidmisteenust pakuks, siis jäädki ootama. Ise tuleb kenasti paluda :)
    *Ma ei kujuta ette, mis on õega suhte katkemise tegelik põhjus, aga sinu jutust jääb mulje, et tema mees on näiteks mingi usuhull, kes on su õe ajupesnud ja seetõttu suhtlus katkenud. Sellisel juhul ei saa sina peale ootamise, et õel mõistus koju tuleks, midagi teha. Jube kurb muidugi. Ise ei kujuta sellist olukorda ettegi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei tea, kuidas ja miks sa oma õega enam ei suhtle. Aga minu jaoks oli viimane piisk siis, kui päev enne oma lapse sünnipäeva teatas mu õde, et tema abikaasa meid ja minu last peole ei soovi. Ma ei saa aru, kes siis õde on, et temal ei ole sõnaõigust külaliste osas. No see oli viimane piisk. No kõik käib mehe järgi. Tegelikult oli see pikk teekond. Tema kasvas oma mehe kõrval ikka nii teiseks inimeseks. Ma ei kujuta ette, et minu abikaasa ütleks, et mu õelaps ei ole sünnipäevale oodatud...

      Delete
    2. Ma jah ei taha enam oma tööalastest tegemistest, sh ka poest kirjutada, las kirutakse pigem mu välimust või arvamusi, aga poel on kindlasti potentsiaali, lihtsalt mitte (kohe?) ja ropult rikkaks moel. Seepärast on mul ka lisatööd. Hotelliveeb neist lausa fantastiline töökoht - mis saaks olla parem kui ühendada hobi ja töö:) selle kirde sai ja keeduvorstiga on nii, et kuigi käib mõnikord suus ringi ja tahaks kalamarja ja vasikaliha, siis oleme hetkel kenasti nö kirde saia usku ja pole häda midagi. Asi pole priiskamises/mittepriiskamises, kuid kui ikka ühel kenal päeval kaks inimest jäävad ootamatult sissetulekute ja laenude/võlgadega, siis tekib auk. Igapäevased asjad tahavad ka tasumist ning nii juhtubki, et natuke tuleb masendust ja enesehaletsust kui selgub et valguse asemel tunneli lõpus oli hoopis vastutulev rong.
      Samas ei ole ma allaandja, ma tean et uuesti on võimalik jalule saada, kuid paganama raske on. Eriti kui veel inimesed Norrat mingiks imemaaks peavad, kus palka saab sobivas koguses puu otsast korjata ning muru on muidugi rohelisem. Tegelikult pole siin midagi niiiiiiiiii imelist nagu ka siit kommentaaridest läbi käis. No ja nii ma muudkui kuulengi, et sul elu ju lill, sa elad Norras...
      Samas on kindlasti siin niimoodi oma asja ajades ja tööd tehes võimalik kiiremini jalad alla saada.

      Delete
    3. Hahaa, no päris nii hull ei ole asi, et usuhull ja ajupesu, aga samas kes teab. Mitu aastat koos elatud, kuid keegi pole teist praktiliselt kordagi näinud. Ma loen hetkel 50halli varjundit, kus nagu ke teame, meespeategelane on omadega sassis tänu lapsepõlvele, vbla peaks siin ka hoopis lapsepõlve vaatama.
      Mul on päris tugev oma arvamus asjade kohta, kuid ega mul ju tegelikult pole õigust kellegi valikuid kritiseerida, nii et jääbki selline loll olukord

      Delete
  7. Mina loen sinu blogi ja motlen, kui hea, et koik ei ole "lilleline". Yldse mitte paha parast, aga ma toesti ei taha olla see ainus, kes tunneb, et ei saa hakkama.
    Ei saa hakkama tööalaselt - proovin ja proovin ja teen ja teen ja no ei liigu asjad. Nyyd pole enam palgatööle tagasimineku voimalust ka, sest koondamisteate sain juba katte (teatavasti ei lahe Norral praegu nii hasti kui voiks ja vabu töökohti on...kergelt öeldes vähe).
    Rahaliselt on raske- nii (piip) raske. Auto onneks toimib, aga mul on maksmata aastamaks, sest mul lihtsalt ei ole selleks raha (millal see tahtaeg siin oligi-21sel...no noudma hakkavad nad siis paari nadala parast ilmselt). Praegu on mul arvel 700NOKi- onneks on jargmisel nadalal oodata lastetoetuse raha, aga sellegi poolest pole mul orna aimugi, kuidas me valja veame.
    Kehakaal touseb ja touseb, sest tahe midagi teha on kadunud. Teen ja midagi ei muutu.
    Tugivorgustik samuti puudub- meil ei ole last kellelegi jatta siin isegi mitte pooleks tunniks.
    Mehega oleme teineteisel kori kallal nagu koer ja kass. (ei, koer ja kass voivad ka hasti labi saada, aga meie mitte). Ma lihtsalt tunnen, kuidas meie vahel ei ole enam midagi. Ja kunagi ma uskusin, et tema on minu elu armastus...
    Yhesonaga, ma olen sinuga sama vana ning meil on sama vana laps ja ma ma nii ei tahtnud rohkem lugeda, kuidas koigil on koik nii hasti. Ma ei taha, et sinul oleks halvasti, aga ma ei taha ka, et mina oleks ainus, kellel ei ole hasti. Segane värk koik see, aga kuidagi natuke rohkem tunne on, et akki saan sellest august kunagi välja, kui tean, et ma ei ole ainus siin maailmas, kes seal augus istub.
    Aitah aususe eest!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen su kommentaari lugenud nüüd kolm korda, sest kuidagi nii hinge läks see olukorra kirjeldus ja ma nii mõistan su tundeid. Üks mu hirme, mida ma unustasin kirja panna, on ka see, et ühel hetkel lähebki mees ka veel ära. Mitte et tunded oleks kadunud, vaid kuidagi see üksteise kallal närimine, tülitsemine, probleemid, väsimus... Kaua sa ikka kurja ja näägutavat naist kannatad? Ja noh siis ma kipun ka ülemõtlema ja asju ette kujutama ja nii tulevad lisaks ka veel peretülid.

      Delete
  8. Elu hästi või kehvasti kulgemine ei sõltu ju ainult rahalistest raskustest. Tõsi, kui neid poleks, oleks märgatavalt lihtsam, aga oluline on seegi, et pereliikmed on terved, katus pea kohal ja kõht täis. Sugulased on kaugel, aga oled kirjutanud väga toredatest sõpradest enda ümber. Sa elad ilusas paigas ja teed tööd, mida armastad.
    Saan aru, et kui üks mure on nii suur, et kõik muu varjutab, siis count blessings - soovitus ei pruugi aidata, aga proovi ikka😊.
    Kui väga hull olla on, püüa hea psühholoog leida.
    Sa kange naine, küll kõik ükskord laheneb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, kui sa saad ikka aegajalt "sõbralikke" meeldetuletusi, kuidas kellelegi võlgu jäid ja keegi sind sõimab või komme teerib, et on egoist ja ullike ja häbiväärne inimene, et teeskleb nagu poleks mineviku asju olnud, samal ajal kui mul endal kuhjuvad maksmata (isiklikud) arved, siis on ikka mõnikord tahtmine seepi ja nööri oma viimane raha investeerida, oleks ekstraegoist ja jätaks oma probleemid teistele (igaks juhuks mainin ka, et see oli siin väga must huumor, mitte midagi rohkemat!)
      Mõnikord jääb kangusest puudu ning rahakotti oleks süsti vaja, et kangus ja jõud tagasi tuleks. Jääb loota, et tööalaselt ikka tulevad pea ka tulemused!

      Delete
  9. tänases õige eestlase saates oli üks hea loosung, mille ajaks teleka ette juhtusin: pole mõtet muretseda kui murele on lahendus ja pole mõtet muretseda kui murele lahendust pole. ja tegelikult ju väga õige!
    aga kui sulle kirjutamine istub, siis kindlasti saad ajakirjadesse artikleid kirjutada. kunagi oli sul vist pere ja kodus mingi jutuke aga elust norras ja poe püstipanekust jms võiks äkki mõnes muus ajakirjas või - lehes kirjutada?
    ma ise olen ka näägutaja - siis kui väsimus on ja tunne, et enam ei jõua ... aga ma ei viitsi pikalt negatiivne olla, sest see negatiivse nägemine ja negatiivsuses olemine väsitab. mõtle sellele ning meenub ka see ingli ja soovide lugu, et kui kogu aeg korrutad, et raha vähe ja inimesed nõmedad, siis ingel kuulebki seda ja täidab su soovid. tuleb öelda, et töö on tore ja raha ka tuleb ja kohe-kohe tuleb inimene, kes pakub marekile töö norras :D

    ReplyDelete
  10. Proovin hinnangute ja parastamise asemel praktilisi nõuandeid anda, muidugi teen seda natuke ehku peale - oma tegelikku situatsiooni pole sa detailides avanud, aga mulle olid need nõuanded abiks, kui ise päevapealt (!) oma töö kaotasin ja pärast seda aastaks musta auku langesin perega mitmete halbade kokkusattumuste ajel. Loodan, et on vähemalt natuke abiks.

    - Esimene ja kõige-kõige olulisem asi (mis tegelikult kõlab kõige lihtsamalt) on eelarve koostamine, AGA seda tuleb teha ette- mitte tahaulatuvalt. Mul oli mingi udupeen programm isegi selle jaoks (nimi vist You Need A Budget või mingi taoline), aga idee on selles, et paned endale teatud summad teemade rubriiki ja kui sealt rubriigist raha otsa saab, siis juurde enam ei võtagi. Ma tean, kui lamedalt see kõlab, aga no aitas, ma ei teagi kuidas! Eriti hästi aitas see mu sõpra, kellel palk küll hea ja elas üksi, aga oli parandamatu kulutaja. Tema kasutas ümbrikute süsteemi: võttis sularahas alati kuu alguses täpse summa välja, jättis mingi osa arvele "säästuks", üür ja telefon läks tal otsekorraldusega. Ülejäänud raha läks siis ümbrikutesse: "söök nädal 1", "söök nädal 2", "väljaskäimine märts", "riided märts" jne. Mõnikord juhtus nii, et "söök nädal 1" ümbrikust jäi nädala lõpuks ikkagi üle, aga seda ei tohtinud puutuda - hoopis kõik raha, mis ümbrikutesse jäi, läks kuu lõpus kontole. Iga kuu võttis sama summa välja nende rubriikide tarbeks. Juba paari kuuga oli muutusi näha! Sa uuri seda programmi ka, minu jaoks töötas just see väga hästi.

    - tee endale rahaasjade audit. Mina käisin mitu kuud ringi pea harali otsas, vingusin mehega, ütlesin talle, et no aga me ju ei käi kuskil! Ei tee midagi erilist! Ei söö midagi erilist! Kuhu see raha kaob!!!!!!! Siis ühel päeval istusime maha, no mingi neli tundi läks vist aega, töötasime läbi viimase kahe kuu (jah, ainult kahe) kõik rahatehingud. Kõik. Ja tead, see lõi ikka hoobi näkku. No näiteks: minul oli hakanud tekkima must masendus, nii sai "odava toidukorvi" peale lisatud ikka mingi pudelike veini. Või oli tuju nii halb, et enne kojuminekut kodubaarist läbi, kus võtsin ka klaasikese veini... Või kiiruga haarad kuskilt võileiva, saad sõbrannaga kokku - ühesõnaga, kõik mugavusostud kokku ulatusid meil ikka müstiliste summadeni ainult kahe kuu lõikes! Need tuleb kohe ära jätta. Ära ei saa jätta neid aga ennast sundides (noh siis murdud ühel hetkel ja raiskad kogu raha ühe õhtuga), pigem pane endale kõrvale konkreetne summa, mida saad siis kasutada "impulssostudeks". Vähemalt nii on kontrolli all.

    - Loe kokku kõik hetkekohustused. Jälle kõlab lihtsalt, aga no ei tee inimesed sageli nii! Mõeldakse järgmiselt: "50 euri pean sinna maksma, 70 euri sinna, 2800 euri on see laen, 1500 krediitkaardivõlg jne". Tegelikult peaks tegema nii: 4420 eurot olen praegu võlgu. Iga kuu olen võimeline panustama 200 euroga, järelikult saan võlasumma kokku X kuuga". Ja nii see igakuiselt vähenebki.

    - Eelmise punkti täienduseks: tee eraldi "võlakonto", kuhu läheb raha otsekorraldusega iga kuu ja hoiusele sa ise ligi ei pääse.

    - Ja veel eelmiste täienduseks: VÕLAD JA ARVED KÕIGEPEALT. Seda ei saa piisavalt palju rõhutada ilmselt, aga see on kõige olulisem punkt. Kõikide võlausaldajatega peaks esiteks positiivsed suhted saavutama, seejärel maksegraafikud koostama ning seejärel nendest kinni pidama. Siis on välistatud, et ühel hetkel kargavad näkku viivised või tekivad muud kulutusi nõudvad probleemid (a la pead kiirelt Eestisse lendama või kohtukulusid tasuma).

    - Ma panen selle viimase punkti veel kord südamele. See rahaline audit, millest ma ülalpool kirjutasin, see peaks pere püsikulud selgeks tegema. Vaadake sellele püsikulude numbrile otsa ja mõelge, kas kuskil on midagi, millest saaks loobuda või mida soodsamalt saada. Õnneks sul pole mingit luksustelefoni või autot (nende kuumaksed tavaliselt kõrged), aga alati leiab mingi kulutuse, mille arvelt püsikulusid alla saada.

    ReplyDelete
  11. ..jätkan, max limiit sai täis tähemärkide arvul....
    Nüüd sai natuke soovitusi juba kirja, püüa nendest alustada. Mis puudutab musta masendust, siis: minu jaoks oli ühel hetkel võimatu isegi voodist tõusta. Jamad tundusid nii suured, et nende kõigiga tegelemine oli ületamatu raskus.
    Siis tuleb hakata tegelema väikeste asjadega. Jällegi, kõlab lamedalt, aga no aitas: mina hakkasin endale seadma tühisena tunduvaid eesmärke. No näiteks, kui ma täna ütlen, et "korrasta sööginõude kapp", siis see tundub mingi 5 minuti tööna, mis ma kokkamise kõrvalt teen. Tol ajal oli aga see mõeldamatu katsumus. Sellepärast püstitasingi endale väikeseid eesmärke igaks päevaks, hakkasin nö beebisammudega hädadele vastu.

    Kaal tõuseb sul pidevast stressitasemest, see ka läbi elatud, ma võtsin 15kg juurde, siiamaani maadlen sellega ja nutan peeglisse vaadates. Aga enne olukorra lahendust ei kao kilod ka.

    Aa, ja mis puudutab fassaadi: tead, see on mõistetav. Kui kõik on jamasti, siis ikka tahaks ju mõelda (ja näidata) et tegelikult on elu lill. Mina arvan jällegi, et su tänane postitus mõjus nagu sõõm värsket õhku. See on tore, et sa saad raskel ajal positiivseid asju ka nautida, aga - näe ka selles võimalust raskustest välja rabeleda; küsi sõbrannalt näiteks õhtusöögi asemel intressiga laenu; lennupiletid pole kallid, aga reisimine küll (transport lennujaamade vahel, vahepeal peab ju sööma-jooma ka jne, kas annaks sealt midagi kokku hoida).

    Hoian pöialt ja loodan, et annad tagasisidet, kas sind miski neist nõuannetest aitas :) Mind igal juhul aitas välja küll! Jõudu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh nõuannete eest! Eks ma kindlasti kirjutan, kuidas läheb, selleks see blogi ongi, et oma häid ja halbu hetki jagada ning endast välja saada. Kui olin eile selle postituse ära kirjutanud, oli kohe kergem olla:)

      Ainus, mida ma enam ei tee, on laenu võtmine (ja intressiga). Kohutava intressi ja viiviste ja "tasuga" laenu võtmine tuttavalt ongi paljude probleemide aluseks, kust lumepall veerema hakkas, kahjuks. Sain valusa õppetunni, kuid ilmselt oli see vajalik, kui 34-aastaselt ei osanud ette näha, mille ja kellega tegu oli

      Delete
    2. Kas Sa võtsid õelt laenu?

      Delete
    3. "Sain valusa õppetunni, kuid ilmselt oli see vajalik, kui 34-aastaselt ei osanud ette näha, mille ja kellega tegu oli"

      Ei osanud ette näha, et tuttav raha kokkulepitud korras tagasi tahab?

      Delete
    4. Sa vist tead rohkem kui mina?

      Või oled sa ise see inimene, kellega mul probleem on? Ma olen aru saanud, et viimasel ajal on popp ähvardada blogidega, võib olla peaks siis ka sinust ja sinu tegemistest kirjutama. Avaldaks kirjavahetusi ja tegelikult saaks sellest ühe hea raamatu süžee.

      Delete
    5. Ma ei tea tegelikult mitte midagi, olen suvaline blogilugeja. Üritan puht-psühholoogilisest huvist su mõttekäike mõista :)
      Mingi kolmanda inimese kirju minu kommentaari pärast avaldada pole tarvis.

      Delete
    6. Ok, ma arvasin, et ehk oled see inimene ise. Ma juba mõnda aega mõtlen, et kas omapoolne lugu sellest loost kirja panna, aga siis jälle mõtlen, et see ajab suhted veel rohkem sassi kui nad on. On sel mõtet? Samas nagu tahaks endast välja saada selle, mis mind häirib...Ehk siis saaks edasi minna?

      Delete
  12. See postitus oli t6epoolest väga avameelne ja aus. See kuidagi puudutas mind. T6epoolest, rahal ja majanduslikul stabiilsusel on 6nnetunde saavutamisel ikka väga suur roll.
    K6ike head sulle!

    ReplyDelete
  13. Probleeme ei saa lahendada sama mõtlemisega, millega need tekkisid. Siit saab ikka ja jälle lugeda, et sa tegelikult ei saa üldse aru ja ei tahagi mõista, miks sul need probleemid on. Tegemist ei ole halva õnne, vedamisega või saatusega, vaid sinu mõtlemise tulemusega. Pead seda muutma, kui tahad, et elu muutuks. Kipun arvama, et ju siis veel ei ole nii suur häda, et end muutma peaks. Vahel on mõnele kohe vaja täielikku kriisi, et asjad paika loksuksid ja enda mineviku valikuid adekvaatselt hinnata suudaks. Praegu on su hinnangud endale ikka tugeva, tugeva eneseimetluse võrgu sees. Jah, just eneseimetlus, kuigi sa pealtnäha ju materdad ennast jne. Siiski sa ei suuda näha endas viga ja valesid tegusid, viga on ikka maailmas, norra majanduses, töötajates, tarnijates või jumal teab milles muus, ainult mitte enda suhtumises, see on alati sinu arust superhea, 100% pühendunud, 100% eneseimetluses marineeritud. Küsisid nõu, andsin väheke nõu, seega ära vaevu üleolevalt ja sarkastiliselt vastama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Huvitav, et sa ei tunne mind, aga arvad nii kindlalt teadvat minu suhtumist ja hoiakuid. Kurb. Mina aga kipun arvama, et tean, kes sina oled (kas oled jõudnud juba ka Perekooli kirjutama? Siis peaks küll sinu pildi ja sõnumid ja brändi kõigile avalikuks tegema, et inimesed ka sind tundma õpiks).

      Delete
    2. Eveliis.. Kuigi Anonüümse postitus võis olla kirjutatud negatiivset suhtumist kandvas toonis, oli sellest tegelikult point ja soov mitte materdada, vaid näidata sulle ühe võimalikku probleemi asukohta. See ei pea nii olema, aga see võib olla midagi, mida kaaluda?

      Delete
    3. Sul on õigus, et ma ei tunne sind, aga sellegipoolest saan ma mingi pildi sinu suhtumisest ja hoiakutest läbi su blogi. Kirjutad ju ometi oma elust ja oma arvamusest. Muidu ma ei ole sõna võtnud (aastate jooksul ehk blogis 1-2 kommentaari jätnud, aga mitte midagi erilist), kuid nüüd sa avaldasid nagu soovi, et inimesed sulle nõu annaksid, seega mõtlesin seda anda ka. Ma ju olen lugejana siin näinud, et pole minu soovitus midagi revolutsioonilist, seda on siin aegade jooksul kommentaarides ja perekooli teemas palju korratud; kes kurjalt, kes sõbralikult.

      Ma ütlen seda täitsa heaga mõeldes - võta nüüd üks hetk; ära püüa mõelda, et kõik on "out to get you", ja mõtiskle lause üle, mida ütles esimesena Einstein - "probleeme ei saa lahendada sama mõtlemisega, millega need tekkisid". See on tõesti minu siiras, heatahtlik nõu sinule. Mina olen tutvunud sinu mõtlemisega ja sinu probleemidega ainult läbi blogimaailma ja sellegipoolest ma võtan endale riski anda taolist nõu. Usun, et kui süvened ka heade kavatsustega antud lausesse, siis leiad sealt päriselt abi!

      Delete
  14. Vaat siis, ma polegi üksi sellise eluga :) Siin on teisigi! Kes teavad, mis tunne on, kui pead 5 euroga katma söögilaua nii, et lapsed aru ei saaks, et raha pole. Ja et peeglist vaatab kena naise asemel vastu väsinud, allapoole suunurkade ja suure stressikõhuga mutt. Ja teinepool toob raha asemel koju kohtutäiturite kirju ja maksehäireregisti teateid.

    Lahendust olukorrale ei oska ka öelda. Edasi pingutada? Aga mille nimel..ei tea. Müüa kõik ja saada võlgadest, probleemidest vabaks? Veel ei raatsi, m ingi lootus on jäänud, et äkki läheb kunagi paremaks. Kuigi see on pigem illusioon.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kirjutan siis teisest vaatenurgast, nimelt, meil on perefirma (kui nii võib nimetada, mainin seepärast, et siis jõuab mõte ehk paremini kohale), viimasel ajal on tekkinud väga palju võlgnikke, just püsikliendid on võlgu jäänud. Teiste klientidega juba tead, et tagantjärgi tasumist ei saa lubada (kuna maksekäitumine on viimastel aastatel väga-väga kehv).

      Pakume ise lahendusi ja osa siis on nõus ja osa ignoreerivad. Meie peame oma kohtustusi täitma, ehk siis tasuma arveid, mis iga kuu tulevad, aga rahad on kuskil kinni (tööjõumaksud, käibemaks, tegutsemisruumide üürid jne). Meil on ka pere, keda on vaja toita jne. Oleks mul blogi, siis ilmselt praeguses olekorras paneksin ühe kliendi sinna nimeliselt kirja. Midagi ei mõju, kohtutäitur jne Ehk siis iga firma taga on ka inimene, pere, ei ole mingid anonüümsed firmad ja ei ole normaalne teisi üle lasta. Päriselt. Piinlik peaks olema kirjutada: " Ja teinepool toob raha asemel koju kohtutäiturite kirju ja maksehäireregisti teateid. Lahendust olukorrale ei oska ka öelda. Edasi pingutada? Aga mille nimel..ei tea. "

      Delete
    2. Ma mõistan sinu vaatenurka väga hästi ja eks see ongi selline nõiaring, kindlasti mitte ei arva ma, et on normaalne kedagi "üle lasta" või et on olemas anonüümsed firmad, kus taga pole inimest ja tema muresid. Ma mõistan.
      Aga miks peaks piinlik olema kirjutada, nii nagu see kommenteerija kirjutas. Kui oled mustas augus, siis on väga raske näha väljapääsu või seda mille nimel pingutada vaja. Ma ei ütle, et õige on käed rüppes istuda ja oodata, et ehk läheb masendus ja probleemid nõiaväel ära, muidugi on vaja tegutseda, kuid sellises situatsioonis olles kus valida on kas oma (pere) elementaarsed vajadused või teise, siis iga inimene valib ju enda kõigepealt. Kui sul oleks viimased viis eurot - kas ostaksid lapsele süüa või maksaksid mõne arve?

      Delete
    3. Eks meil kõigil on masendus. Aga ei, meie nö täidame eelisjärjekorras kohustusi. Ehk siis tõmbame oma isiklikud ja investeerimisvajadused koomale. Seda siis igas plaanis (tööl ja kodus). Kõik on ootel.

      Ilmselt on siis üle oma maksevõime elatud, kui tekivad kohtutäiturid jne. Kirjutama pani mind ainult see viimane kommentaar. Võimalik, et tõlgendasin valesti, sest kirjutades ei näegi emotsioone nende lausete taga. Vabandan, et kasutasin sõna piinlik, võib-olla oleksin saanud teistmoodi väljendada.

      Delete
    4. Sellega olen ma muidugi nõus, et kõigepealt kohustused ja siis muu. Mul võttis endalgi aega, et saada üle sellest nö mentaalsest tõrkest, et kui konto sõna otseses mõttes sendi pealt tühjaks kanda, et kohustused oleks täidetud. Sest esimese hooga mõtlesin, et "aga siis mulle endale ei jää midagi".
      Ma ise püüan lahendusi leida ja tegutseda, kuid masenduse ja kokkukukkumise hetkedel tahaks alla anda. Ainuke, mis paneb liikuma, on laps:)

      Delete
    5. Mul ongi tegelikult piinlik. Väga piinlik. Sellepärast, et mina käin iga päev tööl, maksan laenu, arveid ja veidi võlgu olen vaid oma lähimatele inimestele, kes mõistavad ja aitavad. Mina isiklikult pole saanud eales ühtegi kohtutäituri kirja, käitun vastutustundlikult ja väldin igasugust sattumist mustadesse nimekirjadesse. Mul on pangalaen ja ma ei või endale lubada selliseid rikkumisi.

      Aga piinlik on mul sellepärast, et ma ei suuda oma kaaslasele selgeks teha, milline on vastutustundlik finantskäitumine.

      Delete
    6. Ja minu masendus tulebki seal, kui pingutad ja pingutad kõik arved ilusti ja õigeaegselt ära maksta siis teine tuleb koju oma kuradi paberitega. Ja minu mõistus lihtsalt ei võta, kuidas nii saab!

      Sai veidi emotsionaalne, aga aus.

      Delete
    7. Mulle tundub, et mehed on nagu lapsed, neile ongi raske selliseid asju selgeks teha. Aga ma olen ka õppinud, et kui suudad mehele jätta mulje, et tema on jõudnud järeldusele, kuidas probleeme lahendada ja mis on õige, noh nii et ta arvab, et tema on kõige targem, siis hakkavad nad vedu võtma ja nö õigesti käituma.
      Vist sai segaselt kirja pandud mõte, aga ma ei oska paremini seletada, mida ma silmas pidasin:)

      Delete
  15. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  16. Ma mehena ;) ütleks ka sõna sekka. Olen ilmselt finantsasjades väga vanamoodne aga tänu sellele pole ka tõsiseid rahalisi muresid kunagi olnud, ka siis kui sissetulek oli nii väike, et pool aastakest sai tühja kõhuga õhtul hommikusöögist unistada (sealjuures võtsin kaalust alla, sest lihtsalt polnud raha, et süüa osta). Mäletan kuidas telekast loodussaates metssigu nähes hakkas suu vett jooksma :P Sel ajal korjasin iga tühja õllepurgi tee äärest üles, kroon tükk Rootsi rahas.
    Ma pole kunagi võlgu asju ostnud leides, et kui raha pole siis ma lihtsalt seda ei saa endale lubada ja asi mott. Ainus erand oli maja, mille koheseks väljaostmiseks tõepoolest raha polnud. Samas kui olime sitaks kitsas seisus lohutas meid sugulase ütlemine, et ära muretse, kui ise pingutad ja alla ei anna ostad endale 10 aasta pärast oma maja. Tol momendil tundus ajuvaba fantaasia aga tegelikkus osutus isegi paremaks.
    Mind aitas ka eestlaste sõjaaegsete ja pealesõja memuaaride lugemine. Kui nemad said Siberi sunnitöölaagrites hakkama siis minu elu oli selle kõrval ikka uskumatult lihtne, patt oleks nuriseda - kõik on suhteline.
    Ei oska muud soovitada kui, et pead tugev olema ja ei tohi alla anda. Muidugi omavahelised suhted on vaja joonde saada, see on esimene samm.

    ReplyDelete