Thursday, October 23, 2014

Tütar on uus algus. Tütar on vabandus, kui tahad endale nukumaja ehitada.


Ma ei oleks kunagi uskunud, et minus võiks olla olemas see ema-geen. Ma ei mäleta, et ma isegi tillukese tüdrukuna oleksin tahtnud emaks saada. Mida aeg edasi, seda hirmäratavamaks muutus mõte lastest. Ma isegi ei tea, miks. Mulle tundus, et ma ei saaks hakkama, et ma olen liiga egoist, et see ei sobiks mulle. Ninnutamine- nännutamine. Mul tekkis kananahk ihule iga kord kui ma kuulsin emmesid oma lastega pudikeeles rääkimas. Õõvastav!

Aeg läks edasi, kuni ühel kenal pühapäeval sain ma teada, et nüüd on siis niimoodi lood. Olgugi et terve elu olnud nö lastevastane, ei tekkinud mul kordagi mõtet, et ma seda last ei tahaks. Ilmselt kusagil sügaval sees olin ma ikkagi ka mõelnud emaks saamise peale. Sügaval sügaval.
See ei tähenda muidugi, et ma oleks suurest rõõmust käsi kokku löönud. Mul tekkis hirm. Ja mul oli justkui piinlik. Piinlik, et see, minuga "juhtus". "Kuidas?" mõtlesin ma. Puht tehniliselt ma muidugi teadsin, kuidas, aga ma mõtlesin, et kuidas minuga. Kuhu jäi see "ei taha" ja ka "ei saa"? 
Mida suuremaks muutus mu kaalunumber (lõpuks näitas see 86 või isegi rohkem kilo) seda rohkem kadus hirm ja asemele tekkis ootusärevus. Põnevus. Mu elu oli kardinaalselt muutumas. Saan ma ikka hakkama? Mõtlesin ma. Sama mõtlesid tegelikult ka teised.

Foto: Efka Photo

Kui mind pärast põrgupiinasid (vt arhiivist "emotsioon 96-99" kui julged:)  Idaga kahekesi jäeti oli jälle hirm tagasi. Ja ma ei osanudki temaga midagi teha. Ma panin talle mähkmed valesti jalga, ma ei suutnud aru saada, kuidas teda pesta, ma ei teadnud, et ma ei tohiks teda sekundikski tekita jätta ja sain pahandada, et ma nii hoolimatu olen. Ainuke millest ma aru sain oli see, et see pisike olevus oli olemas päriselt. Et ta ei kao enam kuhugi. Et nüüd ongi niimoodi.

Ma ei saa öelda, et on olnud lihtne aasta. Ma olen magamata ja väsinud, ma tunnen, et teinekord ta vihasatab mind nii, et ma olen majast välja jooksnud ja kõva häälega karjunud, ma olen nutnud ja ma olen ärritunud, aga üht ei ole ma teinud. Ma ei ole kordagi kahetsenud. ´
Jah, elu on muutunud tundmatuseni. Ma ei tea mitte midagi televiisorist ja seriaalidest, ma elan majas, mis on täis tillukesi käejälgi ja mu talla alla jääb igasugu sodi alates küpsisepurust banaanini, mu käekotis on huulepulga kõrval ka mähkmed ja lutipudel, ma pean planeerima/organiseerima/ette mõtlema, ma teen asju,  mida ma poleks kunagi uskunud et ma teen. Ma räägin pudikeeles, ninnutan ja nännutan ning postitan Instagrami pilte Idast. 

Rõõm,  mida tilluke Britt Ida Loviisa meile homme juba aasta aega on pakkunud  kaalub üle kõik rasked hetked. Aastaga on ka mu karukäpad kadunud ja Ida ei ole mu käes katki läinud, tuleb välja et beebid siiski ei ole portselanist ja ei purune kui nad sülle võtta. Sellest, mida tähendab emaks olemine, sain ma kõige paremini aru siis kui Ida oli kolmenädalane. Ma sain aru, et mitte miski ei loe rohkem kui oma laps. Ei katki sõidetud auto ega kotid silmade all. 



                           

             

Ja Marek. Marek on fantastiline isa. Vähe sellest, ta on ka imeline abikaasa. Tal jätkub jõudu ka minu tujudeks, ta lohutab mind kui ma olen surmani väsinud, kõigest ja kõigist, ta tegeleb öösel Idaga ja ei nurise, et juba ammmmuuuuu pole laual olnud õhtusööki või kui ta peab Idat hoidma. Ta on meie jaoks 24/7 olemas. 


Kõige rohkem hea meel on mul aga selle üle, et ta on nii armsalt valetama õppinud. Ei näe ta mu siniseid silmaaluseid, üleiigseid kilosid ega tselluliiti. Ma olen tema jaoks ikka kõige kaunim naine maailmas. Samasugune nagu see, kellega ta seitse aastat tagasi abiellus. 


 Britt Ida Loviisa on meid palju muutnud! Paremuse poole. Ta on meile õpetanud, mis on tõeliselt oluline, mina olen õppinud hakkama saamise kunsti. Koos temaga on tulnud maailma eriline võlu, rõõm pisiasjade üle, õrnus suhetes, võime tunda rõõmu ja kurbust ja vaimset tõde... (Michele Guinness "Häälte Gobelään") 
Ma ei jaksa ära oodata aega, mil ta Lärmisepa tänava Lotta kombel kodust ära kolib, sest ta lemmikkampsun on pesus ja see pahandab teda nii väga. Ta kolib kaugele, hoovi teise nurka, oma nukumajja. Ja kutsub meid siis sinna teed jooma. Sest üksi olla on kurb.  Aga ta ei tunnista seda meile. Vähemalt mitte enne õhtusööki.

                     

3 comments:

  1. Tuttavad tunded.
    Palju õnne teile Ida esimese eluaasta eduka läbimise puhul!

    ReplyDelete