Ma ei lugenud eelmisel nädalal kuigi palju blogisid, kuidagi ei olnud aega ja ei olnud nagu soonel ka, ühel hetkel torkas mulle ühe blogi Facebooki lehel silma mingi jube kaklus. Lõpuks sain ma siis ka teada, millest jutt käis.
Üks blogija oli avaldanud kahe teise blogija vahelise vestluse ja sai alguse üks paras lumepalli veeremine erinevatel teemadel:
1) kuidas keegi võtab endale õiguse blogi kui ähvardust kasutada ("kui sa teed nii, siis ma kirjutan sinust")
2) kuidas keegi võttis endale õiguse teiste privaatvestluse avaldada ("mis see sinu asi on, mida inimesed omavahel kirjutavad")
3) kuidas blogijad endale tasuta asju nuruvad (miks see üldse antud kontekstis üles tõusis, jäi mulle arusaamatuks)
4) kuidas blogijad on võltsid ja madala haridus/haritustasemega (antud teemapüstitus, ikka kahe esimese teemapüstituse raames - miks - on meelelahutusena üleval Perekoolis, jah, tunnistan, käisin vabatahtlikult ise lugemas. Vist uudishimust. Sest teada on kui mõni draama üleval on, siis jõuab see ka perekooli. Ma ei eksinud.)
5) täiesti arusaamatu teema mingist batuudikeskusesse tehtud kõnest vms (ei jaksanud aru saada)
Kogu see virrvarr pani mind mõtlema.
Mis see blogimine siis on? Miks see on nii popp? Kas tõesti on kõigil nii palju öelda ja nii paljudele meeldib kirjutada või on seal taga ikka natuke soov saada feimi ja sulli? Mariann, anna mulle andeks, aga ma arvan, et (halbade) blogide hüppeline kasv on sinu süü:) Paljud tahavad sinu moodi olla ja loodavad nii saada kuulsaks ja saada tasuta asju, teenida raha. Iseenesest, why not, eksju? Kriitikameelt* pole aga paljudele antud ja nii tekib iga päev sisutühje blogisid. Või punnitatult kirjutatud blogisid lilledest ja liblikatest.** Anna mulle andeks, armas tüdruk, kes sa blogipostituste reklaamimise grupis, küsisid, millest kirjutada (nagu paljud teised on küsinud), et ma su siin näiteks toon, aga mul tekib üha enam küsimus. Kelle ja mille jaoks me blogime? Kas selleks, et olla kellegi moodi, teha midagi, mis on popp? Et saada asju? Ma ei suuda mõista, kuidas tekib blogijal küsimus, millest kirjutada?
Kui kirjutamine on hobi, siis mõtete puudust ei tohiks tulla ja kui korraks tekib tunne, et pole millestki kirjutada, siis tehaksegi paus, et mõtteid koguda. Ei ole olemas eduvalemit, et kirjutan neil teemadel ja olen popp valmis. Mallukas sai tuntuks, et sai lapse ja kirjutas lapseootusest teistsuguse raamatu - ei saa ju mõelda, et sama valem toimiks nüüdsest ka kõigil teistel. Hakkame kõik raamatuid kirjutama ja saame lapsi!
Mina ütlen, et blogi saab popiks vaid kahel juhul 1) oled õigel ajal õiges kohas või 2) oled paganama andekas kirjutaja (kirjuta siis kas investeerimisest või mähkmetest).
Klikid ja reklaamid ja kadedus ja konkurents käib nagu ma aru olen saanud blogimise juurde. Ma tunnen end küll paremini kui blogi on päevas külastanud 4000 inimest kui 800 inimest ja neil 800 külastaja päevadel olen mõelnud, mida teha, et lugejaid rohkem oleks. Algul sai blogima hakatud endale, aga olgem ausad, natuke on ikka kogu selles tegevuses ka edevust ja võistlusmomenti. Ah, blogijad,on ju nii?
Tasuta asjadega on minu arvates nii ja naa. Ma ei saa öelda, et ma poleks ühelegi firmale kirjutanud, et äkki hakkaks koostööd tegema, vbla nad ka itsitasid mu kirja lugedes ja kirjutasid Perekoolis, et vaata debiilikut, arvas ka, et on jube äge ja popp. Ma ei tea, mida nad mõtlesid, igatahes need, kellele ma ise olen kirjutanud, on mu puu taha saatnud. Ei ole piisavalt kõlapinda ja ma aktsepteerin nende vastust - kui ikka ühel päeval loeb blogi 800 korda keegi, vbla on see mu vanaema, kes 800 korda klikkinud on, ma ei tea, siis polegi kõlapinda. Rohkem ma ise kellelegi kirjutada pole viitsinud, pole mõtet.
Kui teised viitsivad, siis jumala eest, aga no ma ei kujuta küll ette, et ükski täie mõistusega inimene kirjutaks, et õu kui sa mulle seda või teist välja ei tee ja ei maksa, siis ma kirjutan sinust halvasti. Kammoon! Sellised "väljapressimised" oleks juba ammu avalikuks tulnud. Kui juba suvaline netivestlus välja tuleb, siis keegi kusagil firmas ikka tunneb kedagi ja oleks selle avalikuks teinud. Pigem on selliste kommentaaride taga küll kadedus, aga miks talle saadeti uued kingad/autod/juuksetangid/küünekäärid/patsikummid ja mulle mitte.
(Skandaalsemad) blogijad avaldavad oma arvamust igal teemal, mõnikord mõtlemata ja vales kohas. Mina kaasa arvatud. Me kirume, sajatame, kritiseerime, meid loetakse ja meil (mõnel rohkem mõnel vähem) on võim. Blogimine võib olla võimas relv. Relv milleks? Kui midagi ei meeldi, kirjutan blogis, kui keegi ei meeldi, kirutan blogis, kui keegi teeb liiga, kirjutan blogis. Ma ütlen käsi südamel, et pole kunagi fakte moonutanud, küll aga kirjutan ma ALATI oma mätta otsast. 99,9% tõenäosusega teevad sama ka teised. Ja tegelikult kui nüüd aus olla, siis blogimine ei erine suures osas kuidagi Perekooli foorumist. Ka seal avaldavad inimesed oma arvamust, lihtsalt julgemalt ja anonüümsemalt kui blogides.
Minu blogi lugejad on aru saanud, et mul on kana kitkuda oma õemehega, ma olen mõelnud, kas kirjutada omapoolne versioon loost või mitte. See on kole ja ebameeldiv lugu, mille pärast on juba liiga palju pisaraid valatud, liiga palju pooli valitud, liiga palju on segadust ja paksu verd. Ma riskiksin seda kirjutades mitme asjaga. Ja kas ma olen valmis kriitikaks, mis antud teema minu suunal kaasa tooks? On ilmselge, et selliste teemade puhul jagunevad inimesed kahte - need, kes mõistaksid mind, ja need, kes mõistaksid teist poolt. Aga kas ka kõik teavad lugu nii nagu mina tean, see on see, mis mul sees kripeldab? Või on faktid moondunud?
Ühesõnaga tahan ma öelda, et kui ma selle loo avaldaks, muudan ma ühelt poolt oma blogi relvaks ("sa ei meeldi mulle, ma kirjutan sinust"). Teisalt ongi ju mu blogi enda väljaelamise koht ja minu "psühhiaater" nagu ma teda hellitavalt kutsun. Aga kas see oleks täiskasvanulik või oleks tegu lasteaia-mängudega? Nii nagu hetkel kuumas blogidraamas - "aga ma kuulsin, et ta ütles, et ta oli kuulnud, et keegi oli näinud ja mina arvan..." Blogimisega on selline naljakas värk, et kunagi ei tea, mis suuna teema võtab ja kui kaugele asi läheb.
Perekooli jõuavad nad otsapidi niikuinii. ***
Ma tahtsin (ise ka ei usu, et seda ütlen, aga pigem positiivselt) veel pikemalt anonüümsetest kägudest ka rääkida, kuid romaanimõõtu postitus, mille mõte juba segaseks hakkab minema, oleks tark siin lõpetada. Küsimusega, kas blogimine on ikka vaid hobi nagu me kõik püüame näidata, või püüd teisi mõjutada? Mõjutama meile saatma asju, meist paremini mõtlema.? Olete tähele pannud, et peaaegu igas blogis on ära mainitud statistika ja rasvaselt välja toodud "kontakt/koostöö"? Aga milleks need on? Vastust teame me blogijatena kõik.
*Suur on tõenäosus, et ka mul pole paljude arvates kriitikameelt, kuid ma armastan kirjutada. Hästi või halvasti, aga ma tunnen end hästi kui saan kirjutada.
** Olles ise dramamama, meeldivad mulle pigem särtsuga blogid, kuid jumala eest, et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei pea silmas poppe roosasid blogisid - ma mõistan väga, miks neil on oma kindel ja lojaalne lugejaskond olemas. Ma panen siia patta, kasvõi näiteks Aili (SÜÕ) blogi, kes mu maitse jaoks (sry!) on ehk natuke igav, kuid samas inspireeriv/motiveeriv. Ma mõistan, miks ta popp on.
Punnitatud on mu jaoks sellised...ahh...ma ei oskagi selgitada, aga näiteid ei taha ka tuua, ausalt.
*** Ja tunnistame ausalt, et need blogijad, kellega ju mingit skandaali ei kaasne kogu aeg või kes ise tüli ei kaku, nendest seal ju ei kirjutata. Või kui kirjutatakse, siis positiivselt. Nii et pole see Perekool midagi hullem ussipesa kui me ise kokku.
Mis see blogimine siis on? Miks see on nii popp? Kas tõesti on kõigil nii palju öelda ja nii paljudele meeldib kirjutada või on seal taga ikka natuke soov saada feimi ja sulli? Mariann, anna mulle andeks, aga ma arvan, et (halbade) blogide hüppeline kasv on sinu süü:) Paljud tahavad sinu moodi olla ja loodavad nii saada kuulsaks ja saada tasuta asju, teenida raha. Iseenesest, why not, eksju? Kriitikameelt* pole aga paljudele antud ja nii tekib iga päev sisutühje blogisid. Või punnitatult kirjutatud blogisid lilledest ja liblikatest.** Anna mulle andeks, armas tüdruk, kes sa blogipostituste reklaamimise grupis, küsisid, millest kirjutada (nagu paljud teised on küsinud), et ma su siin näiteks toon, aga mul tekib üha enam küsimus. Kelle ja mille jaoks me blogime? Kas selleks, et olla kellegi moodi, teha midagi, mis on popp? Et saada asju? Ma ei suuda mõista, kuidas tekib blogijal küsimus, millest kirjutada?
Kui kirjutamine on hobi, siis mõtete puudust ei tohiks tulla ja kui korraks tekib tunne, et pole millestki kirjutada, siis tehaksegi paus, et mõtteid koguda. Ei ole olemas eduvalemit, et kirjutan neil teemadel ja olen popp valmis. Mallukas sai tuntuks, et sai lapse ja kirjutas lapseootusest teistsuguse raamatu - ei saa ju mõelda, et sama valem toimiks nüüdsest ka kõigil teistel. Hakkame kõik raamatuid kirjutama ja saame lapsi!
Mina ütlen, et blogi saab popiks vaid kahel juhul 1) oled õigel ajal õiges kohas või 2) oled paganama andekas kirjutaja (kirjuta siis kas investeerimisest või mähkmetest).
Klikid ja reklaamid ja kadedus ja konkurents käib nagu ma aru olen saanud blogimise juurde. Ma tunnen end küll paremini kui blogi on päevas külastanud 4000 inimest kui 800 inimest ja neil 800 külastaja päevadel olen mõelnud, mida teha, et lugejaid rohkem oleks. Algul sai blogima hakatud endale, aga olgem ausad, natuke on ikka kogu selles tegevuses ka edevust ja võistlusmomenti. Ah, blogijad,on ju nii?
Tasuta asjadega on minu arvates nii ja naa. Ma ei saa öelda, et ma poleks ühelegi firmale kirjutanud, et äkki hakkaks koostööd tegema, vbla nad ka itsitasid mu kirja lugedes ja kirjutasid Perekoolis, et vaata debiilikut, arvas ka, et on jube äge ja popp. Ma ei tea, mida nad mõtlesid, igatahes need, kellele ma ise olen kirjutanud, on mu puu taha saatnud. Ei ole piisavalt kõlapinda ja ma aktsepteerin nende vastust - kui ikka ühel päeval loeb blogi 800 korda keegi, vbla on see mu vanaema, kes 800 korda klikkinud on, ma ei tea, siis polegi kõlapinda. Rohkem ma ise kellelegi kirjutada pole viitsinud, pole mõtet.
Kui teised viitsivad, siis jumala eest, aga no ma ei kujuta küll ette, et ükski täie mõistusega inimene kirjutaks, et õu kui sa mulle seda või teist välja ei tee ja ei maksa, siis ma kirjutan sinust halvasti. Kammoon! Sellised "väljapressimised" oleks juba ammu avalikuks tulnud. Kui juba suvaline netivestlus välja tuleb, siis keegi kusagil firmas ikka tunneb kedagi ja oleks selle avalikuks teinud. Pigem on selliste kommentaaride taga küll kadedus, aga miks talle saadeti uued kingad/autod/juuksetangid/küünekäärid/patsikummid ja mulle mitte.
(Skandaalsemad) blogijad avaldavad oma arvamust igal teemal, mõnikord mõtlemata ja vales kohas. Mina kaasa arvatud. Me kirume, sajatame, kritiseerime, meid loetakse ja meil (mõnel rohkem mõnel vähem) on võim. Blogimine võib olla võimas relv. Relv milleks? Kui midagi ei meeldi, kirjutan blogis, kui keegi ei meeldi, kirutan blogis, kui keegi teeb liiga, kirjutan blogis. Ma ütlen käsi südamel, et pole kunagi fakte moonutanud, küll aga kirjutan ma ALATI oma mätta otsast. 99,9% tõenäosusega teevad sama ka teised. Ja tegelikult kui nüüd aus olla, siis blogimine ei erine suures osas kuidagi Perekooli foorumist. Ka seal avaldavad inimesed oma arvamust, lihtsalt julgemalt ja anonüümsemalt kui blogides.
Minu blogi lugejad on aru saanud, et mul on kana kitkuda oma õemehega, ma olen mõelnud, kas kirjutada omapoolne versioon loost või mitte. See on kole ja ebameeldiv lugu, mille pärast on juba liiga palju pisaraid valatud, liiga palju pooli valitud, liiga palju on segadust ja paksu verd. Ma riskiksin seda kirjutades mitme asjaga. Ja kas ma olen valmis kriitikaks, mis antud teema minu suunal kaasa tooks? On ilmselge, et selliste teemade puhul jagunevad inimesed kahte - need, kes mõistaksid mind, ja need, kes mõistaksid teist poolt. Aga kas ka kõik teavad lugu nii nagu mina tean, see on see, mis mul sees kripeldab? Või on faktid moondunud?
Ühesõnaga tahan ma öelda, et kui ma selle loo avaldaks, muudan ma ühelt poolt oma blogi relvaks ("sa ei meeldi mulle, ma kirjutan sinust"). Teisalt ongi ju mu blogi enda väljaelamise koht ja minu "psühhiaater" nagu ma teda hellitavalt kutsun. Aga kas see oleks täiskasvanulik või oleks tegu lasteaia-mängudega? Nii nagu hetkel kuumas blogidraamas - "aga ma kuulsin, et ta ütles, et ta oli kuulnud, et keegi oli näinud ja mina arvan..." Blogimisega on selline naljakas värk, et kunagi ei tea, mis suuna teema võtab ja kui kaugele asi läheb.
Perekooli jõuavad nad otsapidi niikuinii. ***
Ma tahtsin (ise ka ei usu, et seda ütlen, aga pigem positiivselt) veel pikemalt anonüümsetest kägudest ka rääkida, kuid romaanimõõtu postitus, mille mõte juba segaseks hakkab minema, oleks tark siin lõpetada. Küsimusega, kas blogimine on ikka vaid hobi nagu me kõik püüame näidata, või püüd teisi mõjutada? Mõjutama meile saatma asju, meist paremini mõtlema.? Olete tähele pannud, et peaaegu igas blogis on ära mainitud statistika ja rasvaselt välja toodud "kontakt/koostöö"? Aga milleks need on? Vastust teame me blogijatena kõik.
*Suur on tõenäosus, et ka mul pole paljude arvates kriitikameelt, kuid ma armastan kirjutada. Hästi või halvasti, aga ma tunnen end hästi kui saan kirjutada.
** Olles ise dramamama, meeldivad mulle pigem särtsuga blogid, kuid jumala eest, et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei pea silmas poppe roosasid blogisid - ma mõistan väga, miks neil on oma kindel ja lojaalne lugejaskond olemas. Ma panen siia patta, kasvõi näiteks Aili (SÜÕ) blogi, kes mu maitse jaoks (sry!) on ehk natuke igav, kuid samas inspireeriv/motiveeriv. Ma mõistan, miks ta popp on.
Punnitatud on mu jaoks sellised...ahh...ma ei oskagi selgitada, aga näiteid ei taha ka tuua, ausalt.
*** Ja tunnistame ausalt, et need blogijad, kellega ju mingit skandaali ei kaasne kogu aeg või kes ise tüli ei kaku, nendest seal ju ei kirjutata. Või kui kirjutatakse, siis positiivselt. Nii et pole see Perekool midagi hullem ussipesa kui me ise kokku.
Mulle väga meeldivad blogimisest laiemalt rääkivad postitused, ma ei teagi miks :) Lihtsalt on huvitav kellegi teise vaatenurka lugeda.
ReplyDeleteMina alustasin blogimist küll enda jaoks ja isegi ei teadnud siis, et läbi selle võiks midagi saada. Olgu selleks siis raha või näiteks riided. Ja ütlen käsi südamel, et siiani blogin ennekõike enda jaoks. Jah, nüüd on raha ja riided (küll lastele suurem osa ajast) ka aga see on minu jaoks lihtsalt toredaks boonuseks. See pole põhjus miks ma blogimist jätkun.
Ennekõike endale tähendab küll ka seda, et kuigi mu peamine idee blogides on talletada meie igapäevaelu ja tavalisi hetki, siis paratamatult tahan ma tänu suurele lugejaskonnale aeg-ajalt ka teistele asjadele tähelepanu viia. No näiteks prantslastele söömiskultuurile. Ma ise tean ju nagunii aga mõnikord tundub, et ehk oleks mõnest asjast kellelgi teisel ka kasu. Või lapsekandmisest. Saad aru küll :)
Mis puutub aga blogimisse, siis mind häirib natukene kuidas inimesi lahterdatakse blogide põhjal. Noh, et ilublogija on loll mimm, kelle elu keerleb huulepulkade ümber, arvamusblogijal on kogu aeg mingi ora pees, et peab kobisema ja pereblogija on mõttetu kanaema kelle ainsaks huviks siin elus on lapsed.
Mingil määral on enamike blogid ju teatud piirini määratletud ja kajastatav sisu piiritletud. Muidugi leidub neid, kes jagavad endast, oma huvidest-hobidest iga aspekti aga neid on pigem vähe. Ülejäänud on siiski leidnud mingi asja millele keskenduda. Samamoodi mina. On ju loogiline, et kui ma olen hetkel lastega kodus, siis tõesti, lapsed moodustavadki suure osa mu argipäevast. Ometigi ei tähenda see, et ma muud maailma ei näeks või muust ei mõtleks. Lihtsalt ma ei ole kohustatud iga mõttevälgatust kohe jooksma blogisse kirja panema. Läks segaseks vist .. :)
Ja mina olen ka kusjuures tõmmanud paralleele kägude ja blogijatega. Ühes pean ma siiski blogijaid paremaks - isegi kui tõmmeldakse ilmaasjata ja lasteaiatasemel, siis ikkagi enda nime ja näoga. Muidugi ei saa ma seda väga kindlalt väita, sest kes teab, ehk on ka blogijate endi seas anonüümseid kägusid, kes teisi blogijaid materdamas käivad. Mu naiivitarist pool tahaks muidugi loota, et see nii pole ja mingi kokkuhoidvustunne on kõigis aga miskipärast julgen ma selles veidi kahelda.
Ma blogin ka, aga põhiliselt enda jaoks (nagu päevik või nii) ja siis sellele kitsale ringile, keda minu blogi puudutab ja huvitab. No mõnele ilmselt pakub huvi ja vahel olen kogemata ka populaarseks muutunud, sest keegi on kusagile linkinud. Korra olen ühele oma teemaga haakuvale ettevõttele ka kirjutanud, aga peale lisainfo küsimist nad mulle vastata ei jaksanud (kuigi väike vastus oleks hea, ka keelduv). Ekstra ei ole tahtnud "raha ja nänni" teenima panna, nt ei reklaami seda üldistes fb blogide reklaamimise gruppides vmt. Blogi on mulle väike hobi, mitte täiskohaga töökoht. Kuigi ma ei pane pahaks, kui kellelegi on blogi töö. Näiteks olen paljasporgand.ee usin lugeja ja tema just kirjutas, et tema töö on blogi.
ReplyDeleteOnline trollimise kohta üks hea dokumentaal - blogijatele ja vlogijatele mõeldes https://www.youtube.com/watch?v=9xdY99CoCx0
Ma julgen väita, et üks popp blogi (soovi korral) nii alguse saabki, et kirjutatakse endale, mingile teatud ringile, mälestuste talletamiseks, hobina. Lugejaid paelub mu meelest "ehe ja õige" - olgu see siis poliitkorrektne beebiblogi või skandaalne arvamusblogi.
DeleteSelles mõttes olen ma Brittiga ühte meelt, et nõuandeid ja vihjeid, millest ja kuidas blogida võib anda välja raamatute kaupa, aga kui ikka ei ole seda kirjutamisesoolikat, siis ei tule ka lugejaid
Mind laias laastus lahterdamine ei sega, sest mu meelest me anname ise päris kenasti põhjust igasugu lahterdamiseks, kuid selles on sul küll õigus, et kodune pereema ei ole automaatselt ajuhälvik, sest tema elu keerleb hetkel kõige rohkem pere ümber, või ilublogija idioot, sest on otsustanud arvustada huulepulki.
ReplyDeleteMu enda blogi on sada korda nägu muutnud. Kui beebit enam ei ole, siis pole ka beebiblogi, samamoodi ei paku mulle enam mingit pinget beebiblogid ja beebiootused, kuid ma ei pea neid mõttetuteks, lihtsalt selle pärast, et mind need teemad ei huvita. Ma ei loe ka investeermisblogisid (ma isegi ei tea neid) ja raamatublogidest (kuigi olen suur raamatusõber) loen vaid Mae oma.
(Jessus, mul läks ka meelest ära, kuhu ma kommentaariga jõuda tahtsin).
Ahjaa, Perekool ja käod. Muidugi on kägude seas ka blogijaid, samamoodi nagu on alati ka sõbrannade seas neid, kes teistega taga räägivad, inimlik vist, aga ma täna kohe lugesin huviga ja pidin tunnistama, et kui niisama ärplemine ja soov solvata kõrval jätta, siis polnud seal need kommentaarid sugugi nii õelad ja kiuslikud nagu me tihti ütleme. Igas kriitikas on killuke tõtt. Ja muidugi teeb see haiget, kui me ise tunneme, et neil võibki õigus olla.
Ma ka ründan kägusid, kohe kui keegi midagi "halvasti" ütleb. Noh näiteks leidsin sealt teemapüstituse, kuidas keegi leidis, et minu blogipäise pilt on 1) ehmatav ja 2) polegi minu oma (MIKS muidugi panna kellegi teise pilt?), muidugi ei ole meeldiv kuulda, et keegi sind nii koledaks peab, et pilti nähes lausa šoki saab, kuid samas. See, mis minu jaoks on üks kõige ilusamaid pilte, sest see emotsioon, mis seal pildis on, on midagi sõnaseletamatut, on teise jaoks kole, sest rõhutabki mu välimuse miinuseid. Ja ma mõistan neid kommenteerijaid, kes välimust kritiseerivad (olgugi et see ehk pole väga täiskasvanulik, siis ma ka kritiseerin näitlejate/poliitikute/jne välimust) ning killuke tõtt on kriitikas ju olemas:)
Ma natukene vaidlen sellele osale, et igas kriitikas on killuke tõtt :) Sellega olen nõus, et konkreetses blogiteemas väga palju spetsiifilist kiuslikkust ehk polegi aga üsna suur osa sealsetest kommentaaridest põhinevad ikkagi isiklikel maitsetel mis tähendab ka seda, et tõde on suhteline.
DeleteMa kedagi teist ei hakka näiteks võtma igaks juhuks ja kasutan siis ennast näidiseksemplarina. Näiteks kommentaarid, et mu blogi on igav. Kindlasti paljude jaoks ongi. Kellel pole lapsi, neil ilmselt pole sealt suurt vaadata aga see ei tähenda seda, et see peaks automaatselt olema igav nende jaoks kel on samas vanused lapsed.
Mul on vist natuke raske välja tuua mida ma mõtlen praegu :) Ühesõnaga, et kriitika oleneb ikkagi konkreetse inimese vaatevinklist ja paari inimese põhjal ei saa järeldusi teha.
Samamoodi kui keegi ütles sulle, et see pilt oli kole. See oli kole justnimelt tema jaoks. Tema ilumeele järgi. Tema jaoks võis seal tõde olla aga paljude jaoks mitte.
Mulle üks üsna tuntud inimene ütles kunagi, et õudselt põdes/solvus/ründas kui luges enda kohta kommentaare, et appi, vaadake jälle see oma suurte jalgadega ja topib selliseid kingi jalga ning no mis juuksevärv vms. Algul solvus, aga siis leppis kriitikaga, sest jalanumber ongi suur ja mõnel pildil jääbki rõhutatult silma ning too konkreetne juuksevärv oli kah nii ja naa õnnestunud. Ehk siis killuke tõde kriitikas, kuid kindlasti mitte asboluutne tõde. Minu arvates on tegu ilusa naisterahvaga (ehkki mitte klassikalise iludusega), paljude jaoks aga mitte. Tema võttis kriitika omaks, ma blogijana, püüan kriitikat taluda, kuid ikka libastun ja kukun vastu lärmama:)
DeleteMinu meelest paljud blogijad ongi ju nagu lasteaialapsed ja selle mulje on nad ISE endast jätnud. Ma ei näe põhjust kiita ega kaitsta kedagi, kes blogi teiste pealt punnitavad või noh "teenivad".
ReplyDeleteLugejad pole lollid.
Pean vist juba ette vabandust paluma, igaks juhuks, aga ma julgen öelda, et osa lugejaid on ikka rumalad küll
DeleteJh muidugi kõik polegi normaalsed :D nagu näha ka kõik blogijad pole.
DeleteMida iganes see normaalne üldse tähendab :D
Jah, me vist peame siit alustama, et mis see normaalne üldse on:D
DeleteSul on õigus - blogi võib olla võimas relv. Mida loetum blogi, seda võimsam. Ma valin hoolega sõnu, mida blogis kirjutan, sest ei taha kedagi solvata. Jah, "poliitkorrektne" nagu ma olen :) Mitte selleks, et kõigile meeldida, vaid seepärast, et ma ei näe mõtet inimeste asjatus solvamises. Kuna ma blogin lastekasvatusteemadel, siis võiksin ülepäeva võtta sõna teemal kui nõme mõni lapsevanem on, et mõtle, ta tegi nii ja nii ju ei tehta! Siis aga mõtlen järgi, et mis oleks selle lahmimise tulemus? Kas inimene muudaks oma käitumist? Ei, ta võtab kaitsva positsiooni. Ta ei muudaks ennast. Kogu postituse tulemus oleks see, et keegi tunneb end halvasti. Keegi, kes tegelikult ei ole halb aga tal on teine maailmavaade kui mul. Milleks tekitada negatiivseid emotsioone?
ReplyDeleteAga samas ma leian, et on teemasid, millest tuleks rääkida ja ka blogijatel on siin oma roll kanda. Lihtsalt tuleb õiget sõnastust kasutada, mitte näpuga näidata.
Oeh, minu kommentaar läks vist ka veidi metsa :D AGa see võimsa relva fraas kõnetas mind. Ilmselt on Mallukas omal nahal kõige paremini tundnud kui võimas relv see on. Ses mõttes on huvitav tema arengut kõrvalt vaadata, kuidas ta selle võimuga üritab toime tulla ja aasta-aastalt küpsemaks muutub.
Mulle väga meeldib sinu suhtumine, ilmselt sellepärast meeldib mulle ka su blogi kui läbi sinu blogi sa ise. Oleks üpris kummaline kui sa ühel päeval hakkaksid blogis kärkima ja jätaks "poliitkorrektsuse" kõrval, samas ma usun, et väga paljudel oleks ehk huvitav lugeda sinu "näpuviibutusi", sest kui näiteks mõne anonüümse käo kommentaari peale muutub inimene kaitsvaks, siis otsene näpuviibutus oma näo ja nimega paneb teinekord hoopis mõtlema
Delete