Ma pean tunnistama, et olen ilmselt üsna vastuoluline isiksus. Minu üks tugevusi on inimestega hästi lihtsalt kontakti loomine ning endast hea mulje jätmine. No ma loodan, et mu "fännid" ei minestanud, aga tööalaselt see tõesti nii on. Kõik mu töövõidud on seotud mu isikuga. Minu üks nõrkusi on aga inimestega konflikti minek ning endast halva mulje jätmine. Ma ütlen enne kui mõtlen ja ütlen välja kõik, mis arvan. Minuga kaasneb alati palju positiivset ja palju negatiivset. Selline ma juba olen.
Blogi teeb oma töö. Ma ei ole sellele kunagi mõelnud, aga ka blogis olen ma vastuoluline (lisaks osadest asjadest ei saa ja ei taha rääkida ning pilt tuleb selline poolik). On neid, kes elavad kaasa, on neid, kes ei salli mind silmaotsaski. Ma võin läbi blogi olla enesekeskne ja ülbe, tore ja lõbus, enesekindel, aga ka ääretult ebakindel. Minus on kõike.
Kunagi, kui ma olin umbes 20-25-aastane, tahtsin ma kõigile meeldida, ei talunud kriitikat grammivõrdki ning mulle oli nii oluline see, mis teised minust räägivad. Ma ei saa öelda, et tänaseks oleks kõik totaalselt muutunud (nagu Perekooli postituses kirjutasin), kuid ma ei hooli liiga palju sellest, mis minust kirjutatakse. Nagu ma ka ütlesin, ikka teeb aegajalt haiget, erinevatel põhjustel, kuid selleks kõigeks olen ma avaliku blogijana ise põhjuse ja õiguse andnud. Ja nagu eelmise postituse all toodi välja üks traagiline sündmus mu elus, siis (erinevalt selle kommenteerija arvamusest, et olen unustanud, mida olen öelnud, ma hoopiski püüan praeguses elus mitte teha vigu, mida tegin 19-aastaselt) paljus, kuidas ma täna toimin ja mõtlen, sh ka suhetest/abielust, on just tolle sündmuse tõttu nii.
Aga ma ei tahtnud tegelikult mitte endast rääkida. Vaid hoopis kommentaaridest. Ma jätan kõrvale need kommentaarid, kus mind lihtsalt nõmedaks nimetatakse, need ei aita mind kuidagi. Aga need kommentaarid, kus on nõu antud, olen ma läbi lugenud ja enda jaoks läbi seedinud ning nendest on kasu olnud nii palju, et kuigi ma hetkel ei näe ikka valgust tunneli lõpus, olen ma valmis kaevama, et selle valguseni jõuda. Ma olen kokku löönud numbrid ja augud ja tegelikkuse ning jõudnud järeldusele, et tunnel on ikka väääga pikk, kuid ma olen valmis töötama/pingutama/püüdma/jätkama. Selle kõige eelduseks on loomulikult see, et saan ennast korda esimesel võimalusel. Olgu see Eestis või Norras. Oma töid saan ma teha igal pool.
Ja lõpetuseks tahan ma tegelikult tänada erinevaid blogijaid, kellega ma viimaste päevade jooksul väga palju suhelnud olen. Ma ei tea, kas ja kus ja mida nad kusagil selja taga arutavad/ei aruta, kuid teate, esimest korda kogu selle blogimise aja jooksul tundsin ma, et võib olla me siiski oleme üks virtuaalne sõpruskond (erinevate maailmavaadete ja nägemustega, kuid siiski mitte nii erinevad nagu ma olen arvanud). Ja mina loodan küll nüüd juunis (juulis?) Blogiauhindade pidusse jõuda. Oleks tore neid inimesi ka päriselus tundma saada. Rohkem ja rohkemaid kui ma senini tunnen. Seda on piinlikult vähe.
Ahjaa, aga kui veel rääkida sellest naljast/mitte naljast, siis teate tegelikult olen ka mina pettunud. Kui ma kirjutan ilusatest asjadest, ei vaevu keegi kommenteerima ega kaasa elama, blogi külastatavus on ca 3000-4000 klikki, vimaste päevad jooksul on see ulatunud pea 10 000 klikini päevas. Sellest statistikast saan ma välja lugeda, et inimesed käivad blogi lugemas selleks,et näha kui pekki veel midagi minna saab. Palun öelge mulle,et ma eksin? Miks me reageerime alles siis kui käes on tagajärjed, mitte siis kui on veel võimlus neid ära hoida? See ei kehti vaid minu puhul, aga kui vaadata uudiseid, kus tuleb ilmsiks koduvägivald, loomade piinamine jms, siis ilmuvad alati välja heatahtlikud naabrid, kes "arvasid kogu aeg, et midagi on viltu", kuid ei sekku enne kui on tagajärjed käes. Miks?
Mina saan rääkida vaid enda eest aga mina olen paadunud optimist. Usun karmasse ja sellese, et kolm korda vasakule on sama kui üks kord paremale. Seega käin mina siin ootamas millal see tume triip teil lõpuks otsa saab ja asjad õiges suunas liikuma hakkavad.
ReplyDeleteSu "nali" oli nõme, aga sellest hoolimata on mul hea meel, et see tõsi ei ole. Loodan, et said sellest "naljast" mingitki kasu oma meeleseisundile.
ReplyDeleteAga vaadates asja positiivsemat külge, on teil siiski ju kõik suures osas hästi-keegi ei surnud ära, depressioon tuleb seljatada, aga muidu olete terved, elate ilusas kohas, Sul on imearmas poeke jne. Kas kõige parem lahendus poleks, et Marek elaks ikka püsivalt teie juures Norras, mingi töö ikka ju leiaks? Ja aitaks sind lapse kasvatamisel ja oleks üldse toeks.
Võlad võlgadeks, küll need ükskord makstud saavad, võlavanglasse kedagi ei panda tänapäeval. Tervis ja pererahu ikka eelkõige.
Ja kas Ussipesa müük ei lahendaks üldse kõiki finantsprobleeme?
Loen Su blogi igapäevaselt - elades kaasa nii heale kui halv(em)ale Sinu ja teie pere elus. Ka mina lootsin, et see oli nali, sest peale oma lapse sündi tundub iga lahku läinud perekond (ka siis, kui mõlemad vanemad lapse ellu alles jäävad) sellise tragöödiana, et ...
ReplyDeleteJa lugedes kommentaare eelmisele paarile postitusele - ma olen nõus nendega, kes ütlevad, et pere peaks koos olema. Igaüks otsustab muidugi ise, aga oma kõige suurem tugi/parim sõber/keegi, kellega jagada muresid (vähemalt minu jaoks) peaks olema kõrval igapäevaselt - see tugi sealt on suurem, kui arvata võib (minu kogemuste põhjal öeldes).
Pere peab kindlasti koos olema,sellega olen ma nõus:)
DeleteMa käisin vist vähemalt 20 korda vaatamas peale 1.aprilli, et kas sa ütled, et su postitus oli nali või mitte. Draama müüb kahjuks, nii see on. Tegelikult ka mina, täiesti võõras blogilugeja, tundsin su pärast muret. Sa oled minuga kuidagi sarnane ja su elu nagu käiks minu omast paar sammu eespool, olgu siis sinu vanuse, su tütre vanuse, abielu pikkuse või töö poolest. (Olen see, kes 1.04 pika kommi kirjutas ja selle pärast kustutas - su poeke inspireerib mind hullumoodi)Jube kurb hakkas. Mõtlesin pea terve päeva su peale, et julm ikka, et kõik saab niimoodi lõpu ja no Ida pärast oli veel eriti kurb. Mul on tõesti väga hea meel, et see "vaid nali" oli. Ma saan täiesti aru miks sa seda kõike kirjutasid. Ja kes üldse elab 100% korrektset elu, kus iga tegu on läbimõeldud ja kontrolli all, tagajärjed läbi vaagitud jne, ERITI veel deprekas olles? No kuulge...
ReplyDeleteMa soovitan sul vähem kägusi lugeda ja keskenduda heale su ümber. Ja võtta aega endale, et oma mõtted korda saada ja läbi mõelda.
üks veidi noorem Eveliis ju juba proovis seda ja see aitas: Lõppkokkuvõttes sai ta sügavast august välja siiski omaenda tugeva tahtejõuga. «Õppisin ennast tundma ja ennast kontrollima. Hakkasin elule vaatama teise pilguga, püüdsin leida õnnelikke pisiasju, mis aitasid mul samm-sammult edasi minna,» meenutab ta./// Eveliis ütleb, et see õrnas eas läbi elatud leinaaeg on teda tugevaks teinud. «Ütlesin endale, et kui ma sain üle sellisest kaotusest, saan ma üle kõikidest teistest eluraskustest. Ma ei lase end häirida õelatest või pahatahtlikest inimestest, ei võta südamesse pisiasju, tean, et see kõik pole üldse oluline,» usub ta, et on just tänu sellele see inimene, kes ta praegu on.
Nii et mis edasi? Pea püsti ja positiivsust hinge! Keskendu sellele, mis on kallis ja hea, las muu jääb kõrvale. Kui tunned, et vajad ravi, siis võta kätte ja alusta sellega. Ise olen sügavast depressioonist just niimoodi välja saanud. Ja pealegi on sul selleks tahe olemas, nii et peaaegu pool võitu... :)
Nii nagu sinu esimene kommentaar mõjus mulle positiivse süstina, ütlen ma ka selle kohta. Sul on õigus, et ma olen ühe korra depressiooni seljatanud ja ka olukorras, kus tundus, et see pole võimalik. Okei, siis polnud küll rahamuresid. Ja tõesti, tookord ma lubasin endale, et kui saan üle sellest raskusest, ei seljata mind enam miski. Selle endale antud lubaduse olen küll unustusehõlma jätnud. Aitäh sellele tähelepanu juhtimast!
DeleteMina sinu blogi püsilugeja pole. Vahepeal igavusest satun siia. Sattusin ka 1. aprillil. Lugesin su postitust ja mõtlesin, et nonäed siis. Lahkuminek ei ole ju tänapäeval midagi uskumatut, seega kehitasin õlgu ja kuna pole eriline kaasaelaja ei hakanud kirjutama ka, et näed kui kahju. Muidugi on kahju kui perekond lõhki läheb, ükskõik siis kas ma tunnen neid või mitte. Küll aga ma lugesin kommentaare. Nüüd sattusin siia uuesti, sest kuskil seltskonnas, keegi rääkis et näe Diip tegi sellise "nalja". No siis ma mõtlesin küll, et vot tulen ja kirjutan ka siia.
ReplyDeleteNaljadega on ikka nii, et kui sa pead kümme korda kirjutama "ausõna, see ei ole nali" siis see on läbikukkunud. No toon näite- keegi ütleb sulle 1. aprillil, et sul on särgil plekk. Sina ülted "ma ei usu". Naljavend ütleb: "No ausõna on". Isegi kui sa sel hetkel ei vaata siis päeva peale ikka. Kas oled siis "aprillinalja" saanud? Igal juhul on see nali läbikukkunud. Samuti sinu "nali". Tekkis vägisi küsimus, et kui vana sa oled? Ma võin eksida aga üle 30. Tõsi, vanus vaid VÕIKS näidata midagi. Aga ei pea. Sinu puhul kehtib see viimane. Sa nimetasid seda mustaks huumoriks? Kas ikka on, kui sa pidid mitmeid kordi kinnitama, et see ei ole nali. Mõni jäi uskuma, kirjutas toetava sõnumigi alla. Kuidas siis oli? Tundsid end hästi? Inimene pani kirja kõik oma head soovid ja siis sina järgmisel päeval, et haha see oli nali. Siin polnud hetkel musta huumoriga midagi pistmist. Parimal juhul näitas see meeletut tähelepanu vajadust. Aga see on madal, see on inetu. Sa ütled, et sul on depressioon? Kas sa tõesti arvad, et see näitas kuidagi midagi? Depressioon ei ole samuti tänapäeval mingi imeasi. Siiani on ainult üks asi, mis selle vastu aitab. Probleemi lahendamine. Tablett võib olla ehk leevendab muret ja enesetunnet, aga see ei ravi midagi. Tegele probleemiga.
Aga veel Sinu 1. aprilli postitusest. Mis eeskuju sa oled? Mis see sinu elus lahendas? Või naudid, et saad teiste kurbuses (tuli ju välja, et paljud kurvastasid koos sinuga) kurbust, saad sellest energiat, et edasi liikuda?
Sa nüüd kindlasti kommenteerid stiilis "ma ei viitsi isegi vastata sellele jutule, kui nõme ma olen". Aga ma loodan, et vähemalt sul ei tule enam mitte kunagi pähe teiste heasoovlikust ära kasutada üritades nalja teha.
Tead, tegelikult tuleks minu "kas nali" postitus uuesti läbi lugeda. Ma kirjutasin et MUL OLI PLAANIS musta huumoriga üle võlli aga arusaadav nali samal teemal, aga SEE JÄI TEGEMATA, sest elu tegi mulle ise 1.aprillinalja. Jah, ma oleksin võinud kirjutada postituse nagu ikka, et "kui ma abi ei saa, siis lahutus on järgmine samm", aga tead, sellele ei oleks keegi reageerinud, sest see oleks olnud "ah jälle halab ja kujutab ette".
DeleteSamas pean ma ka ütlema, et tänase päeva uudiste valguses, kus lisaks mu oma probleemidele, sain ma teada ka sõbra ravimatust haigusest, on mul ükskõik, kes mida arvab minust. Kel on lihtsam sarjata, lasku käia, kel soov mõista, olen tänulik, kes luges ridade tagant välja midagi muud...mina tegelen oma depressiooni, vabandust tähelepanu vajadusega, ja muredega.
Sa ütled, et tabletid ei aita ja tuleb tegeleda probleemiga? Probleemi lahenduse esimene samm ongi normaalselt toimima saada, et mitte tegeleda ülekeevate emotsioonide, tujude kõikumise jms-ga.
Aga miks ma üldse seletan? Kas see muudab midagi? Ei. Teiste jaoks. Minu jaoks on muutused juba toimunud.
ahjaa, see on muidugi ikka kurb, et selja taga räägitakse "nõmedusest", aga otse minuga suheldes hoopis teisiti.
No see "nali", mis sa 1. aprillil tegid oli ju "NALI". Seega sai see tehtud. Muidugi tegelikkuses polnud see naljakas, isegi mitte mustalt. Tõde sa seal ju ei rääkinud. Sa muidugi üritasid end õigustada sellega, et see kõik võib juhtuda. Igasuguseid asju võib juhtuda. Su laps võib homme auto alla jääda, aga kas sa peaksid rääkima sellest 1. aprillil, et näe laps jäi auto alla ja siis järgmine päev öelda, et ahh nali oli AGA see võib ju juhtuda. Ja võibki. Aga pole nagu asi, mida naljaks nimetada. Surmast räägitakse ikka siis, kui see on tulnud. Nagu ka lahutusest.
DeleteJa keegi pole mulle isiklikult käinud rääkimas, millise nõmedusega sa hakkama said. See info tuli tõenäoliselt suvaliselt blogilugejalt, kes on ühtasi minu tuttav.
Olen Katri-Helenaga täiesti nõus. See mida sina tegid ei olnud nali, see oli kaastunde kerjamine ja siis teiste üle naermine. Ja su järgmise päeva postitus oli nii segane, et ma ei saanud sellest mitte midagi aru. Mingi mõttetu, ilma sisuta jutt.
DeleteMa ei tunne sind isiklikult, aga sa oled läbi blogi üsna meeldiv inimene olnud. Viimased postitused aga on minu silmis seda läbi-blogi-pilti muutnud. Tõesti jätad mulje, nagu irvitaksid teiste üle.
No mis me vaidleme. Kui sa paned selle samasse patta sellega, et lambist võiksin teha nalja (lapse) surma teemal, siis me ei saagi kunagi ühisele arvamusele jõuda. Ja ei peagi. Ma olen küllalt ka muudel teemadel niisama aasinud, nt dresside kandmisest vabaaja riietusena, ka too postitus hakkas hoopis oma elu elama, muutudes millekski hoopis muuks.
DeleteJa ma ei arvanud sugugi, et keegi isiklikult oleks pidanud sulle sellest teemast siin rääkima, miks peakski. Ma pidasin silmas mulle ja mujale jäetud kommentaare. Siin ühed, mujal teistsugused. Mis seal ikka.
Nüüd sa väidad nagu ma oleks su lapse surma näitega justkui üle piiri läinud. Samas ka see võib juhtuda. Muidugi on see hirmus ja kohatu sellist asja rääkida, aga samuti on kohatu teha nalja lahutuse kohta. Mõne jaoks on see eriti aktuaalne teema. Teised kes ehk samas olukorras ongi kirjutasid sulle toetavaid sõnumeid ja sina tegid...nalja. Mõtle kolm korda teine kord kui selliste asjade üle nalja teed. Igasuguseid asju võib juhtuda. Ma loodan, et sa saad ise ka aru kui lapsik, madal ja labane su aprillinali oli. Sa nüüd nimetad seda appikarjeks. Fakt on see et sa VALETASID.Tuues tagasi lapse surma teema siis sa oleks võinud teha appikarje, kui ebaturvaline on meie liikluses. Mulle pigem tundubki, et sa oled ebastabiilne ja süüdistad oma hädades kõiki teisi, kuidas teised sulle liiga teevad. Sellise suhtumise pärast muidugi see sinu aprillinali võibki ruttu tõeks saada.
DeleteKatri-Helena, 34selt ei ole elu nii mustvalge kui 24selt. Minu arvamus on (olles ise 40-le lähenemas), et alla kolmekümnesed võiksid olla ettevaatlikud oma eluõpetustega. Minu silmis ei olnud mitte Eveliisi käitumine lapsik ja labane vaid hoopis nii sinu kui teiste tänitajate kommentaarid. Ma ei ütle, et Eveliisi käitumine oleks olnud küps või ilus, aga ta ei teinud midagi nii hullu, et peaks nüüd seda tänitamist lõpmatult kannatama. Aitab ehk sellest, kui üks-kaks ütlevad? Praegune "ütleme kõik kui nõme ta on" kommentaarid meenutab väga koolikiusamist :S Ja eriti nõme on see, et sa isegi ei ole püsilugeja ja sind see algne poleemikat põhjustanud kommentaar ei pannud muretsema - mis ora sind nüüd siis torgib?? Mina olen üks neist, kes päriselt ka muretses aga olles Eveliisi püsilugeja, ma mõistan tema olukorda. Minu ühepäevane muretsemine ei ole võrreldav selle olukorraga, milles tema iga päev on.
DeleteMa väga vabandan, aga kuidas ei teinud hullu. Kõik on siin kirjutanud lihtsalt lugeja seisukohalt, aga ma küsiks ühe korra veel: Mida pidid tundma need nn käsitöölised, kes lugesid, et pood läheb kinni? See ei ole ju esimene, ega samuti viimane kord kui käsitööpood pannakse kinni ja inimesed jäävad oma töödest ja tasudest ilma! Kuigi ausõna, ma ei tea kuidas on teil rahalise poole kokkulepped. Vaevalt, et ettemaks. Mis usaldust ja koostööd loodab tulevikus saada inimene... Ma lihtsalt ei saa aru? On jah kehv periood, aga kust tulevad tulevikus asjad poodi müüki?
DeleteJa kuna see õe teema on mitu korda läbi käinud, siis miks sa ometi ise ei või talle siis helistada? Ja siis on, et 30+ ei ole elu nii mustvalge, pffff
Väikesed poekesed toimivad üldjuhul komisjonilepingute alusel, seega ei ole põhjust siin paanikat külvata, et keegi jääks oma asjadest ilma kui pood uksed peaks kinni panema. Kahju, et on nii palju pahatahtlikke, muul juhul saaks kindlasti poekese käekäigule blogi vahendusel kaasa elada
DeleteAnonüümne, kes sa kirjutasid 11:04- Tore, said kõigi vanused selgeks tehtud ja välja toodud. Kuid paraku ma ei saa aru, mis need siia puutuvad. Ma ei tea, kuidas Teiega aga minule õpetati neid "elutarkuseid", et on asju, mille üle nalja ei heideta, juba enne kui ma kooli jõudsin. Mäletan selgelt, kuidas raudtee ääres seisime autoga ja ema üle sõitma hakkas ja ma hõiskasin "RONG", ema vajutas ehmatusest pidurit. Pärast seda ma sain korraliku loengu sellest, et on asju, millega ei tehta nalja. Elu ehk on õpetanud nii palju, et kui ma 7-aastasena ei teadnud eriti palju lahutustest siis tänaseks on selge, et neid tuleb ikka ette ja on dramaatiline elusündmus, kui segatud on pikk kooselu, lapsed jne. Mul on muidugi kahju, et seda ei tea 34-aastane naine. Aga ma arvan, et ma võin omale õlale patsutada, et minus on piisavalt taktitunnet, et ma ei teeks kunagi sellise asja üle nalja ega luniks kaastunnet.
DeleteJa mis tähendab, et talle piisas kui üks kaks inimest ütlesid, et tema käitumine oli tobe? Ta ju kurtis, et lugejanumbrid on väiksemad, kui kirjutab oma igapäeva elust. Tegi sellise postituse ja voilaa lugejanumbrid tõusid. Ja mis koolikiusamisest sa räägid? Ise lähened 40ndatele. Koolikiusamise alla läheks ikka see, kui kedagi põhjuseta narritakse ja kiusatakse. Praegu on aga Eveliis selle täiega ära teeninud. Las nüüd püherdab oma kommentaarides ja neelaku negatiivne alla. Ise ta tahtis seda. Ja kui ma kirjutaks anonüümselt, siis ta saaks sarjata et näe- ise ei julge end näidatagi. Kui ma räägiks seda kellegi teisega siis ütleks, et näe otse ei julge öelda. Olen siis enda nimega ja isegi pildike on kõrval. Ütlen otse, mis ma arvan.
Katri-Helena, ma lihtsalt pean ütlema, et olgu ma tobe või nõme või lausa kohutav kohutav valetaja, siis sinu kommentaarid on eluvõõrad ja tegelikult ka naeruväärsed (ma julgen öelda, et sa oled see, kes vaatab raamatu kaant ja siis räägid kõigile KUI kohutav raamat oli).
DeleteAga ei, muidugi kui see tõstab kuidagi su tuju või paneb sind end paremini tundma, siis jätka aga. Jumala eest! Mul on reaalseid muresid, mille taustal sinu "õigluse jalule seadmine" või mis iganes, sinu arvamus minust ja mu blogist,millega sa nii hästi kursis oled, on ebaoluline
See ei olnudki ju päris naljana mõeldud, Eveliis ju ise selgitas, et see oli pigem appikarje. Ehk oli see pigem reality check, et iseennast üles raputada ja näha, kuhu asjad võivad viia kui midagi ei muudeta. Tead, vahest, eriti sasipuntras olles, võib ka ennast üle piiride lükata, et asju selgemalt näha ja lahti harutada. Mis siin ikka tagantjärgi moraali lugeda ja eeskuju nõuda.
ReplyDeleteKullakesed, püüdke olla inimlikud! Eveliis on HÄDAS. Tegi emotsiooni ajel halvasti välja kukkunud postituse, so what. Juba pikemat aega on blogist aru saada, et ta on emotsionaalne vrakk. Kui teile tema käekäik vähegi korda läheb, püüdke olla toetavad, mitte teda veel rohkem mudasse materdada. Me kõik teeme vigu, laske minna! Praegu aga kubiseb siinne kommentaarium lugejate enesekesksetest etteheidetest, et nemad pidid oma idüllilise elu kõrvalt üht veidi häirivat postitust lugema.
ReplyDeleteMaaslamajat ei lööda. Kui teil pole midagi head ega kasulikku öelda, siis parem on olla vait. Selline rünnak ei aita Eveliisil depressioonist kuidagi välja tulla.
Ja Eveliis, sul ma soovitan mõneks ajaks see blogi siin jätta. Võid ju väiksemale ringile teraapia mõttes parooli all blogida. Aga praegu selle kanakarjaga tühja kaagutamine ei aita sind, viib ainult endast välja (isegi kui sa ise väidad, et sa ei hooli, siis ma ei usu, et üldse korda ei lähe).
Need, kes siin karmilt raiuvad oma teemat ja ei mõista asja tagamaid, ilmselgelt ei tahagi mõista. Sellised elu on must-valge inimesed. No olgu see, et sa inimesed muretsema panid, selle eest saan aru, et nahutatakse. Oleks võinud kuidagi selgemalt vihjata, et asjad tegelikult pole päris sealmaal. Aga see on ju selgeks tehtud, et tegu polnud tühipalja naljaga. Seda oli ka esialgsest postitusest aimata. Selle asemel, et moraali lugeda ja eeskuju nõuda, võiks eelkõige üritada näha seda asja ka hädasolija silme läbi.
ReplyDeleteEveliis, ma olen kõik need postitused siin viimasel ajal läbi lugenud ja ka kõik kommentaarid. Otsisin sõnu, mida sulle kirjutada, aga kuidagi ei leidnud neid õigeid, kuigi mõtteid oli palju. Kõik teemad, mis sa seal 1.apr postituses kirjutasid, on tõsised ja isegi, kui piserdatud musta huumoriga, on need siiski nii tõsised, et neil teemadel isegi soovitusi andes peaks inimene ikka enne mitu korda järgi mõtlema, kui suu lahti teeb ja midagi soovitab/kobiseb/õiendab/sõimab! Aga ju siis on neil kommenteerijatel väga suur süda?!, et julgevad kõik nii avameelselt endale võtta osa vastutusest sinu enesetunde/tervisliku seisundi/abieluõnne/elutahte vm osas.
ReplyDeleteTegelikult 11.04 anonüümne pani üsna hästi kirja need mõtted, mis minu peas olid ja mida ma kohe kirja ei osanud panna. Sest ka mina olen mõelnud, et need elust-kõike-teadvad-kommenteerijad on minu silmis lihtlabased kooli/netikiusajad, kes peavad ennast sinust kordades paremaks. Aga millal enne on kiusaja tunnistanud, et ta kiusab?! Sest talle ju see nii ei tundu! Tema on lihtsalt omast arust selline kõva mutt/kutt, kes teab, mis teiste elus valesti on ja kuidas õige elada on! Kui me elaksime keskajal, siis sa ilmselt oleks juba tuleriidale saadetud. Hämmastavalt palju on neid perfektseid elusid elavaid inimesi, kel pole hingel ühtegi patupojakest ja kes on iga kell valmis maast haarama esimese kivi, et see pikemalt mõtlemata teele saata, sest sa oled rikkunud nende perfektse päeva! Kuidas sa võisid?! Ah? Räägi välja! Kohe! :D
Tea, et sul on samapalju ja tõenäoliselt isegi rohkem toetajaid isegi siis, kui oled kaelani pa*as. Lihtsalt, ära nina norgu lase, eks! :) Nende elust-kõike-teadvate-hirmus-solvunud-perfektsete-eludega-preilide-ja-prouade kisast on lihtsalt tüütu üle karjuda!
Ühte asja soovitaksin siiski. Jäta see vabandamine/õigustamine, mine lihtsalt edasi, sest nende arvamust sa tõenäoliselt ei muuda, sest paraku on inimesi, kes oma perfektsest ninaotsast kaugemale ei näe või kui ka näevad, siis ainult must-valgelt. Muuda kardinaalselt teemat ja küll see torm teetassis ka vaibub! Kirjuta millestki täiesti muust. Kuidas Norras kevad saabub? Kas lumi on sulanud ja lumikellukesed õitsevad (kui neid seal üldse kasvab)? Kui pikk on päev? Meil siin juba nii valge, et lapsed ärkavad sõna otseses mõttes kuke ja koiduga!
Las see torm möllab:)
DeleteOlen Sulle täiesti võõras inimene, nagu Sina mullegi, sattusin Sinu blogi otsa eile täiesti juhuslikult ja nüüd ei saa lugemist lõpetada. Hoian pöidlaid, et tuled depressioonist välja, et teie pere saab ka muudest raskustest üle (ma ei tea mis need on ja ma ei peagi teadma) ja saab seeläbi aina tugevamaks. Sa oled ilus ja tark naine, tundub et Sul on tore mees ja imevahva ja kaunis tütar. Jõudu ja jaksu ja tervitused üle mere sünnimaalt :)
ReplyDeleteSee on Sinust väga armas! Aitäh heade sõnade eest!
Delete