Kas nali?

Ma ei tea, kust pihta hakata, et selgitada. Osa minust isegi ei jaksa, sest mu tänane päev on olnud nii täis tragikoomikat, et ma aegajalt pidin end näpistama, et saada aru, kas see ikka on tõsi või mitte. Näiteks hetkel istun ma bussis, püüan jõuda punkti A, mis on minu kodust 15km kaugusel, kuid kuhu laupäeviti ühistransport ei sõida, ja vaadata, kuidas saada edasi. Ps: aitäh inimesele, kes soovitas jalgratas ja lapsetool osta, selleks et liikuda - ma elan 30km Lillehammerist, mägedes, isegi kui mulle tõesti kuluks ära veidike trenni, siis 60 km iga päev rattaga on mu jaoks tõesti liig. Kutsuge mind hellikuks kui tahate.

Aga suure tõenäosusega ei huvita teid minu tänased probleemid, vaid te ootate vastust, kas tegin nalja või mitte. Nagu ma kirjutasin, siis oli mul aprillinali plaanis, suht sarnane sellele, mis ma eile kirjutasin, aga mitte selline "icc icc  keegi suri ära, ah tegelt ei surnudki", vaid musta huumoriga vaimukas, nii et tegelikult oleks kohe aru saada olnud, et teen nalja (vbla mitte kõige paremat nagu nüüd tagant järele mõtlen). Elu aga tegi mulle ise "nalja" ja jäi too postitus kirjutamata, kuid ma kasutasin mõtet ära julma appikarjena.* Tõuke selleks sain ma pisarakiskujast reklaamist (jõulude ajal jagasin blogis ka). 

Ma olen avameelselt rääkinud, et maadlen masendusega, olen aga endale tunnistamata ja seega ka teiega jagamata, et olen (ilmselt sügavas) depressioonis. Ma olen püüdnud ise välja tulla, kuid tänu erinevatele probleemidele on see hoopis süvenenud, nii et ma tõepoolest vajan ravi. 

Nüúd te ilmselt juba tunnete mu vastu viha, sest tunnete, et mu järgmine lause on, et "ei, me ei lahuta oma abielu". Nii see tõesti on, kuid võttes arvesse minu viimase aja käitumist, meie omavahelisi suhteid (süüdistamist, nägelemist, lahkhelisid), siis peaksin ma lausesse lisama suure tõenäosusega "veel". Kui ei oleks juhtunud minu päris korralikku murdumist, kus ma justkui nägin end kõrvalt ja mõtlesin, et kes on see segast juttu ajav ja karjuv inimloom. See ei saa olla mina. Aga see olin kahjuks mina. 

Ma võiksin sellesse lausesse suure tõenäosusega kirjutada "veel" kui mu kõrval poleks meest nagu Marek, kes on hoolimata raskustest olla mulle toeks. Tulla oma masenduse kõrval toime ka minu omaga, olla fantastiline isa ja ikka veel armastav abikaasa ühele hullule. 

Ma olen nõus teiega, kes te ütlesite, et on teemasid, millega ei naljatada (sh ka abielu). Ma olen nõus, aga tulles tagasi alguse juurde, kus ma juba ütlesin, et see postitus oli appikarje, siis just sellepärast, et sellist postitust, et me tõesti oleme lahus, MITTE kirjutada, ma ka selle siin kirjutasin. Segane ja arusaamatu? Ma ei oska seda paremini seletada. Eile rääkisin ma pikalt ühe sõbrannaga, kes deprssiooniga hädas oli ja on nüüd sellest välja tulemas. Tema mõistis, miks ma selle kirja panin ja mida sellega öelda tahtsin, kelleni jõuda ja miks. Ma armastan oma meest üle kõige (okei, Idat natuke rohkem, sest ta on nunnum) ja mul oli hirm, et ma olen omalt poolt tegemas kõik selleks, et meie abielu  õõnestada olles see vastik ja karjuv ja näägutav, lõpuks veel hullumeelne naine. Ma ei tahtnud (taha) selline olla! 

Seega, minu loll nali nagu te selle kohta ütlete, ei olnud tegelikult nali. Muidugi ei osanud ma aimata, et ma tekitan sellega nii palju küsimusi ja arutelu, muret ja ka viha, kuid kui teil nüüd esimene viha mu vastu lahtub, siis võib olla te mõistate. Ja kui te oleks mind neljapäeva õhtul kõrvalt näinud, siis te mõistaksite veel paremini. Ma palun siiralt vabandust, et teid muretsema panin (ja tänan veelgi siiramalt kommentaaride, kirjade jm eest) ja loodan, et mõistate, et ma ei teinud nalja. Minu jaoks on abielu püha ja ma tahan, et minu oma sellele raskele ajale vastu peaks. Ma ei tea, kuidas ja kas. Ma ei ole kindlasti mitte ära teeninud Aasta Mõistvaima Abikaasa tiitlit.

Ma kirjutaks pikemalt, aga olen jõudmas Birisse, kust ma püúan edasi koju jõuda. Kirsiks tordil ei tööta ka mu telefon.

*Jah, ma oleksin võinud kirjutada, et meil on suhetes pingeid, mis võivad tänu minu ebaadekvaatsele ja provotseerivale käitumisele, süüdistamistele, näägutamistele lõppeda lahutusega, kuid see oleks olnud jälle üks "enesehaletuslik hala". Nii sai postitus kirja pandud sellisel kujul.
Ma ei taha teada, milliseid reaktsioone oleks tekitanud postitus, mille ma oleksin üles pannud emotsioonide ajel. Mul on ipadis alles mustand.